ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH







Eugenio Barba tänukõne audoktori tiitli omistamisel 27. septembril 2009

27.09.2009

Eugenio Barba

TEATRITAEVAS

Tänukõne Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia liikmetele audoktori tiitli omistamisel 27. septembril 2009.

Üks sõber andis mulle nõu: "Selle au eest, mis sulle on osutatud Eestis, maal, kus sa pole kunagi käinud, peaksid sa neid tänama "prohvetikõnega". Peaksid rääkima teatrist kui isamaast."
 Märganud mu skeptilist ilmet, tsiteeris ta Carmelo Benet, üht minu põlvkonna suurt itaalia näitlejat, kes suri mõne aasta eest. Too oli öelnud: nulla patria in propheta - prohvetil ei ole isamaad. Mis on paradoksaalne pöördkuju vanast evangeeliumisõnast: nemo propheta in patria - keegi ei ole prohvet oma isamaal.
 Kõigil meil on vähemalt üheksa elu, nagu kassil öeldakse olevat. Aga prohvetielu minu üheksa hulgas ei ole. Kuivõrd ma ei oska ennustada ega jutlustada, räägin ma taas kord sellest ainsast reaalsusest, milles end ära tunnen - majast, kus ma elan.
 Teatrid on armetud onnid, isegi kulla, kipsi ja sametiga ehituina. Igavesti tillukesed ja algelised, kui neid võrrelda suurejooneliste show'dega, millest kiiskab ja kihab meie société du spectacle [vaatemänguühiskond]. Teater asub sellest väljaspool. Ehk ongi see ääreala? Vabaduse saareke? Aegamööda tüütav paopaik?
 - Kas sul pole ligi viiekümne aasta järel teatrist juba kõrini?
 Sellesama sõnasõnalt kattuva küsimuse on mulle viimase paari kuu jooksul esitanud kolm eri inimest. Valgepäiselt vanamehelt on normaalne nõnda küsida. Kaks küsijat olid kogemusteta noorukid, keda vaevas nende endi valik hakata näitlejaks. Kolmas oli üks vanem kolleeg.
 Ma vastasin kõigile - ei, ei ole kõrini. Töökoorem rõhub ju varasemast rohkem, kuid teisalt on mu kannatlikkus kasvanud. Ma tean, et kõik on vaid aja küsimus: et varem või hiljem leiab kõige sasisemgi olukord lahenduse. Enamasti arupärase lahenduse, mis lihtsalt ootas varjus. Harvadel ja õnnelikel juhtudel leian ma tee läbi pealtnäha ületamatutegi takistuste. Vaatamata oma ametis veedetud pikkadele aastatele avanevad mulle veel tänagi ootamatud rajad, tekitades minus värskete uurimisretkede lävel seisva algaja tunde. "Noored" rajad pühivad väsimuse mu õlgadelt ja luudest.
 Too vanem kolleeg käis peale:
 - Kas tõesti pole kõrini? Ausalt, ma ei usu sind. 
 - Ometi on see nii.
 - Miks? 
 - Kui pikalt pean ma sulle vastama?
 - Paari sõnaga. 
 - Siis ütlen: sellepärast, et teatris näen ma taevast.
 - Naeruväärt!
 - Mida sina nimetad naeruväärseks, on teatri rikkus. Tema müsteerium.
 Ta pareeris põlgliku küsimusega:
 - Kas naeruväärsus ongi teatri müsteerium, või on tema müsteerium naeruväärne?
 - Nii üht kui teist. 
 - Ehk suvatsed seletada?
 Ma tegin seda mõistujutuga. Ühes külas, kus inimesed elavad enamiku aega vabas õhus, seisab väljaku nurgas väike nukuteater. Seal etendatakse iidset traagilist lugu Orestesest, kes maksab kätte isa eest, tappes troonianastajast võõrasisa, ning pussitab pimedas raevus surnuks ka oma ema. Veretasu on sõdalase kohustus, ent ematapp on andestamatu roim. Orestes kardab nüüd jumalate välku. Ta uurib taevast ja mõistatab, mis karistus teda tabab. Surm? Hullumeelsus?
 Sellal kui nukk Orestes püüab vaadata taeva sinikardina taha, mis varjab jumalate asupaika, vallandub üks neid äkilisi suvetorme, mis on lõunamaadele tüüpilised. Tuul sakutab tillukest nukuteatrit, lavaseadeldis variseb kokku ja sinisest paberist taevas käriseb pooleks. Kuid tekkinud lõhe ei ilmuta nukk Orestesele midagi. Seal ülal polegi pilvedel või mäetippudel istuvaid jumalusi. Orestes vahib edasi, oodates vastust. Aga näeb ainult tühjust.
 Müütideajastu on lõppenud ja pelga Mõistuse ajastu alanud. Orestesest on saanud Hamlet.
 - Pole paha! ütles too vanem kolleeg. - Ise mõtlesid selle loo välja?
 - Ei, seda räägib üks Pirandello romaani "Kadunud Mattia Pascal" tegelasi. Mina isiklikult ei pea Orestest antiikilma esindajaks või Hamletit uusaegse teadvuskriisi väljendajaks. Nad on alati üheaegselt kohal. See vastandite üheaegne kohalolek ongi minu jaoks teater. 
 - Kas sa püüad mulle seletada, et lavastajana vaatled sa näitlejaid kui omaenda mentaalse teatri lavastajaid? Kas see ongi sinu taevas? Taevas, mida teater laseb sul näha?
 - Minu näitlejad on kuu kaks eri palet, nähtud üheainsama pilguga. Hetke sähvatusel kogen ma "tegelikkuse" vastuolusid, nagu nad on - mitte ainult minu kujutluses. Ja seda ainsamat pilku võin ma töödelda meistrimehe tehnikaga.
 - Ja sellepärast väidadki, et sul pole teatrist kõrini - vaatamata vältimatule rutiinile, lõputule rahajahile ja kohustusele alustada alati tühjalt kohalt?
 - Täpselt nii: sellele kõigele vaatamata. 
 - Ütle mulle, kuidas sa toda taevast määratled?
 - Paari sõnaga?
 - Jah, ainult paari sõnaga.
 - See on minu kaitse elu eest.
 - Ja teatrit? 
 - Samamoodi.
 - Sa siis usud jumalatesse!
 - Jah, aga samas neisse uskumata.
 Kui ma ütlen, et teater on minu kaitse elu eest, siis ma ei liialda. Ma usun, et teater pole ainult amet, vaid väike ja mõneti lapsik mikrokosmos, kus ma võin elada teisi elusid. On's tema habras fiktsionaalne ruum ja asjaolu, et ta on vaid mäng - gioco, Spiel, jeu -, meile vaesestuseks või õnnistuseks? On tema kunst, mis ei jäta maha püsivaid vorme, üks vähemaid kunste, või hoopis teadmustreening, mis ületab kunsti piirid?
 Tänapäeva teatril on palju laade. Aga ükski neist ei suuda luua toda kõnekäänulist "pronksist kestvamat" monumenti. Ükskõik mis sihi ja mõtte keegi meist enda tehtavale teatrilaadile annab, meie töö pole jäädav, küll aga loob sidemeid. See sunnib meid rändama, viimset kui üht - nii oma sisemises individuaalsuses kui ka teiste seltsis. Selle juurteks on sidemed teatritegijate ja teatrivaatajate vahel, nii enne kui pärast etendust: sidemed, mis köidavad kokku mineviku ja oleviku, ajaloo ja eluloo, kavatsuse ja teo, tavaisiksuse ja lavakarakteri, nähtava ja nähtamatu, elavad ja surnud.
 Teatri mikrokosmost ei toida menu. Selle triumfid on ainult vaht, mida ümbritseva ükskõiksuse lained heidavad teatrisaarekeste randadele. Nõnda õpetab meid kogemus. Nii nagu Vassili Vassiljit¨ Svetlovidov, T¨ehhovi "Luigelaulu" näitlejast peategelane, lõikavates sõnades seletas. Jäänud oma garderoobis magama, ärkas ta tühjas teatris, kust näitlejad ja vaatajad olid lahkunud. Ainsaks kaaslaseks lavapõranda all elama harjunud suflöör - omamoodi hiireke, aga lavaimedest nooruslikult innustuv hiireke. Tema jaoks kraamis Svetlovidov, komöödiate võidumees ja elu lüüasaanu, välja oma tarkuse: et kunsti pühadus on jama, pelk uim ja pettus.
 Uim ja pettus on ka lõputud kaeblused teatri allakäigust, tema sobimatusest ajastu vaimule, saatuslikust määratusest pisiettevõtteks, üksnes õpikojaks, mida piinavad alaväärsustunne vaatemängunduse suurtööstuse ees ning hirm saada minema pühitud.
 Teatrid ei ole ainult õpikojad, auväärsed hooned või lagunevad hütid, mis varjavad ja hoiavad elus meie tumedamaid tunge. Jah, nende majad võivad olla väikesed, aga seal on palju treppe.
 Mis ikka toidab teatri mikrokosmosi? Mitte tehnoloogia, vaid individuaalne tehnika. Väikesed paljakäetehnikad, mis polegi ainuisiklikud, vaid kooselulised. Sellepärast sünnitavadki nad miniatuurseid isamaid. Juubelduse ja lahkhelide tuuled vaibuvad, aga kui need sidemed ja tehnikad vastavad meie sisemistele väärtustele, meie mütoloogiatele ja ebauskudele, siis suudavad nad ületada vastupanu, jõuda kokkupuutesse välisilmaga ja vältida isoleeritust. Peaasi, et ei rahuldutaks esimeste astmetega, kuhu need, kes teatrit armastavad ja naudivad, kükitavad üksnes põgusaks hetkeks, andmata aset rahulolematusele. Sest muidu oleks tegu näljata söömisega ja januta joomisega, mis Baudelaire'i ja Artaud' sõnul on kõigile kunsti juurde kutsutuile surmapatud.
 Teatri individuaalsed tehnikad on trepid, nad viivad üles ja alla. Teatrimajal, millel on sellised trepid, pole lõppu.
 Ma meenutan teatavaid lõunamaades leiduvaid vanu maju - mugavusteta, rõskeid, hämarate tubadega, kus tillukesed aknad näikse kartvat kuumust ja valgust ning tõrjuvat kiirgavaid vaateid merele ja oliivisaludele. Neis majades elavad inimesed kubinal koos, ja nende igapäevast elu määrib tihti vastastikuse sallimatuse vanglaäng. Aga igas sellises majas viib ajast mustunud trepike üles lamedale katusele, kus võib seista äärispuudeta terrassil: mis manitseb ettevaatusele, sest üksainus valesamm võib kukutada su alla maapinnale.
 Lameda katusega maja, mille üle kummub taevalaotus. Katusega, kus igaüks meist võib vestelda iseendaga, pilk eksinud silmapiiri taha.
 Ainult paari sõnaga öeldes: minu jaoks meenutab teater sellist maja.

Judy Barba ingliskeelsest versioonist tõlkinud Jaak Rähesoo

» tagasi uudiste arhiivi



OKTOOBER
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
20 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
21 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
22 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
23 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
28 okt

19:00
Maamõõtjad
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
15
okt
IMPEERIUM
13
okt
Loengusari "Ruum" toimub kord kuus lavakoolis
13
okt
Magistrantidele annab meistriklassi Ephia Gburek Prantsusmaalt
13
okt
Uus lavastus: lavakunsti tudengite "Maamõõtjad" Paide Kultuurikeskuses
21
sept
Lavakooli dramaturgide uute tekstide ettelugemine 31. oktoobril Vaba Lava proovisaalis
21
sept
Uus lavastus: Molière'i "Õpetatud naised" Eesti Draamateatris
21
sept
Uus lavastus: Izumi Ashizawa ja magistrantide "Väike jumalanna" Eesti Draamateatris
21
sept
Lavakooli tudeng Ursel Tilk mängib Belgia lavastaja Jan Fabre uuslavastuses "Belgian Rules / Belgium Rules"
13
sept
Bakalaureuselavastus "...ja peaksin sada surma ma..." etendus Eesti Rahva Muuseumis
01
sept
Magistrantide aktsioon "Siis kui väikesed lapsed kõik magavad juba" Teatris NO99
31
august
Pepeljajevi ja lavakunsti tudengite revolutsiooniteemaline visuaalteater NO99s
31
august
Lloyd Newsoni avalik loeng 15. septembril Teatris NO99
29
august
Lavakate "Kogudus" sügisel Von Krahli Teatris
23
august
Ingo Normet andis Eugenio Barbale üle EMTA audoktori tunnistuse
10
august
Prof Anu Lamp, tudengid Ingmar Jõela ja Teele Pärn osalesid rahvusvahelise teatriinstituudi maailmakongressil 17.-22. juulil Hispaanias
UUDISTE ARHIIV