ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50
    20 aastat lavakunstikateedrit »
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust
    Helmi Tohvelman
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes
    Voldemar Panso
    Midagi Põhjas põhjal
    Ajalik-ajatu Tabamata ime
    Vastab Lea Tormis I
    Vastab Lea Tormis II
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








Kultuur ja Elu nr 9, 1977, lk 49-56.

 20 aastat lavakunstikateedrit

Sel sügisel astub TR Konservatooriumi lavakunstikateeder kahekümne esimesse tööaastasse. 20 pole veel juubel, aga on siiski terve inimpõlv. Või hetkeline peatumispunkt igapäevarutus, elu liikumis- ja muutumisprotsessis.

Lavakunstikool, Toompea kool, lihtsalt Panso kool... Rahvasuu hakkab mõnikord visa järjekindlusega just ühe loovisiku nime järgi kutsuma. Ei ole see kitsa jüngerluse märk, vaid seaduspärasus, mis viitab selle isiksuse vaimsuse ja loova töö määravale osale kooli vaimu kujunemisel. Pole märgata, et kateedri juhataja Voldemar Panso kui alusepanija ja autoriteedi mõju oleks kuidagi nivelleerinud kooli kasvandike erinevaid, isikupäraseid ja isepäiseidki kunstitaotlusi ja -saavutusi. Seda enam, et üliõpilasi kujundab päevast päeva eripalgelise pedagoogidekollektiivi koostöö. Alusepanijaist töötab kateedris tänaseni ka väsimatu Helmi Tohvelman; palju aega ja jõudu andsid varasemate lendude kasvatamisele Leo Kalmet ja Vello Rummo. III, IV ja VI lennu juures tuli pedagoogina abiks Grigori Kromanov, alates V lennust saab kool toetuda Karl Adra viljakatele kogemustele. Lühemat aega on siin õppejõuna töötanud I. Tammur, K. Kiisk, A. Kruusement jt. Tallinnas lavastades andsid kateedris tunde ka V. Panso õpetaja M. Knebel Moskvast ja A. ¦apiro Riiast. M. Knebeli õpilase K. Raidi käe all lõpetab tuleval aastal VIII lend. Nii on praegune eesti nõukogude lavakool mitte ainult põhimõtteliselt, vaid ka otseselt, pedagoogide kaudu, seotud meie varasemate teatriõppeasutustega (Draamastuudio teatrikool, Tallinna Töölisteatri stuudio, Tartu Draamateatri Seltsi stuudio, sõjaeelse konservatooriumi näitlejafakulteet ja sõjajärgne Eesti NSV Riiklik Teatriinstituut) ja ühtlasi vene nõukogude teatripedagoogika parimate traditsioonidega.

On püütud ka kogemusi käest kätte edasi anda – kateedri kasvandike hulgast on mitmed järjekindlamalt või lühiaegsemalt pedagoogidena jõudu proovinud (M. Mikiver, R. Olmaru, R. Allabert, R. Trass, T. Saar, M. Karusoo jt.).

Tulevast noort teatriinimest kujundab lõplikult kogu riikliku kõrgema õppeasutuse äärmiselt tihe õppeprogramm, mis oma kooskõlastatud determineerituses ei anna eriti palju võimalusi eksperimenteerimisteks. Ometi on kursused, lennud – ka samade erialaõpetajate kasvandikud – olnud väga erinevad, igaüks oma näo ja teoga.

Tänavukevadisel viimasel koosolekul tegi kateeder igast lennust suvaliselt valitud ühele esindajale ülesandeks lühidalt kirja panna, mis tal meelde tärkab lavakooli 20. aasta puhul. See eeldas isiklikku mõlgutust, mitte kursuse ülevaadet. Ometi kajastub igaühes seitsmest napist vabavormilisest kirjatükist peale isikliku midagi ka lennu õhkkonnast ja saatusest.

 I LEND

20 aastat on see pikk või lühike aeg? Kõik on suhteline. Aga selle aja kestel on eesti teatripilt tunduvalt muutunud, see on selge.

Paremaks või halvemaks, huvitavamaks või ebahuvitavamaks? Kõik on suhteline. Aga selles muutuses on suuresti osanikud lavakunstikateedri lõpetanud, see on selge.

Ja 20 aastat on parajasti nii mahukas ajalõik, et praegusel teisel kursusel (tulevane IX lend) õpivad inimesed, kes polnud siis veel sündinud, kui meie, s. t. hilisem I lend, sellesse kooli astusime. On selge?!

Aga eriline koht mu mõtetes kuulub nendele õppejõududele, kes selle tee algusest tänaseni kaasa on teinud.

Neid kiidamegi.

 MIKK MIKIVER

 Esimene lend õppis 1957–1961, andis 17 lõpetajat ja alustab nüüd 17. hooaega. Eelduspäraselt jõudnud kõige rohkem saavutada ja vist ka kõige rohkem kaotada. Lennu ridadest on tulnud juba 5 teenelist kunstnikku, ja siit on juba alguses 3 eeldustega noort igaveseks lahkunud, neist Jaan Saul ikkagi palju luua jõudnuna...

Lennul oli oma sotsiaalselt küpsem, lavastajaeeldustega tuumik – eeldus rühma kokkujäämiseks, võimalus uue teatri loomiseks, mida Tallinn tookord väga vajas ja mille eest suur osa teatri- ja kunstirahvast üksmeelselt seisis. Näitlejapõuas rajooniteatritegi peanäitejuhid lubasid oodata selle, diplomilavastustega (Smuuli–Panso “Muhulaste imelikud juhtumised”, Sütiste “Ristikoerad”, Zaki ja Kuznetsovi “Kaks värvi”, Calderoni “Nähtamatu daam”) end tõestanud noore kollektiivi kokkujäämise nimel, olgu siis raadio- ja teleteatri näol või noorsooteatrina. Paraku sai asi ametlikult ja organisatsiooniliselt küpseks mitte omal ajal, vaid pisut hiljem – alles järgmise lennu lõpetamisel...

 II LEND

1961. aasta suvel oli konkursisõelal suur hulk noori üritamas sissepääsu nii ihaldatud paika nagu lavakunstifakulteet. Õnnelikest vastuvõetuist lõpetasid lavakunsti eriala 21. Kooli lõpupäevil ütles meile V. Panso: kui 10 aasta pärast on pooled teist näitlejad, siis on väga hea. Ja nüüd ongi elu teinud oma karmid korrektiivid. 12 aasta jooksul on meist teatritööle jäänud 12. Keda vedas tervis alt, keda tahtejõuetus.

Igal kursusel on oma nägu, meie oma tundus olevat täitsa “tavaline”. Meist räägiti vahe ja loodeti palju. Eks meiegi kursusel olid oma tähed, kuigi nende sära teatritaevas oli üürike. Kõik oleneb sellest, palju on sul teatriõnne, palju antakse sulle tööd, palju suudad ise teha ja palju on sul auahnust.

Tagantjärele mõeldes olid need kõrgkooliaastad ühed elu toredamad: nooruselust, energia, pealehakkamine mida kõike küll sai tehtud ja kui palju jäi tegemata... See on kool, kus ei tohi õppida õpetajale. Paraku taipad seda liiga hilja.

Meie lend oli õnneseen. Meile anti palju – terve kursus jäi kokku, loodi Noorsooteater. Meilt oodati palju, me õigustasime ennast – meie verivärsket teatrit armastati, ja meilt võeti lubamatult palju: võeti meie vaimne isa peanäitejuht V. Panso, natuke hiljem peanäitejuht M. Mikiver ja aasta pärast teatri tore direktor E. Laks. Nii on raskevõitu uut kollektiivi kindlatele rööbastele seada...

20 aastat on parim iga. Õnnitleme ja täname kooli, meie suurepäraseid õpetajaid – lugupeetud Voldemar Pansot, head ja hella Helmi Tohvelmani, toredat Vello Rummot ja mõtleme viivu kadunud papi Kalmetile.

 MARJE METSUR

(kes lubas Tallinnast jalgsi Võrru minna, kui teatrikooli sisse saab – tänaseni täitmata)

 1961–1965 õppinud II lennul oli esimesega võrreldes tegelikult küll vähem sisemisi eeldusi uue teatri aluseks saada; osa vastse Noorsooteatri tulevasi kujunemisraskusi oli juba siit pärit. 5 huvitavat diplomitööd (eriti meeldejäävad – Shaw’ “Tagasi Metuusala juurde” tubateatris ja “West-Side’i lugu” koostöös “Estoniaga”), mitmete üliõpilaste töökus ja võimekus ei suutnud nähtavasti korvata üksmeelse, ajanõudelise loomevaimsuse ja -algatuse vähesust kursusel. Küllap maksis tagantjärele kätte seegi, et õppeajal ei toimunud rangemat selektsiooni, et poiste-tüdrukute suhe (10/11) kursusel polnud õige (teater on paraku naiste vastu tihti nõudlikum ja julmem ning vajab neid mitte palju üle 1/3 koosseisust!). Siit M. Metsuri nukker alatoon, kuigi teine lend andis omajao end loominguliselt õigustanud näitlejaid.

 III LEND

Meid kasvatati eelkõige n.-ö. psühholoogilise teatri vaimus. Ja kui “psyche” tõlkida eesti keelde “hing”, siis suunasid õppejõud eesotsas rahvakunstnik V. Pansoga meid süvenema näidendi tegelaste hingeilmadesse.

Kõige tähtsam on, mis toimub inimese hinges. Tõsine “psühholoogiline teater” saab tekkida ainult sel juhul, kui näidendis kujutatava inimese hingeelu tõsiseltvõetav on. Õppejõud ajendasid meid otsima tõelisi väärtusi. Ja inimese hingepiinade ja hingerahu kujutamisele on lavakunstikateedri lõpetajad truuks jäänud. Erinevused on ainult selles, kuidas keegi seda hingeilma väljendab. Aga eks siit alga ka erinevused näitlejate vahel. Ja mida suuremad erinevused, mida eredamad kunstnikud ühest koolist tulnud on, eks seda suurema au osaliseks saavad õppejõud, kes rajasid aluse tõsisele suhtumisele näitekunsti.

Austusega ja tänulikult, loominguväelist tervist soovides õppejõududele ja koolikaaslastele

JAAN TOOMING

III lend (1964–1968) andis 15 lõpetajat ja tundub oma kooli- ja hilisemalt lavasaatuselt üks õnnelikumaid. Pole juhuslik, et just siit – kuigi lavastajakutset otseselt ei taotletud – kasvas mitu lavastajat: mitmetel üliõpilastel avaldusid tundlik ühiskondlik närv, ereda kunstilise isikupära alged ja süvenenumad intellektuaalsed huvid juba õige varakult, mis mõjutas kursuse üldist taset. (Ja Tiiu Randviirgi, näiteks, sai hiljutise NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse küll balleti alal, kuid siinsed õpiaastad avardasid tunduvalt ta artistidiapasooni, nagu tema omakorda soodsalt mõjutas kursuse õhkkonda ja vaimsust.) Paljuski erinevatest, isepärastest näitlejahakatistest sai diplomilavastustes (eriti jäid meelde Gibsoni “Ime sünd” ja Gorki “Põhjas”) õige jõuline kollektiiv – kriitika ja publik rääkisid rühma kokkujätmise vajadusest. Tegelikkuses see võimalikuks ei osutunud, kuid, suuremate või vähemate õnnestumistega on iga selle lennu lõpetaja meie teatrielule vajalikuks saanud.

IV LEND

Elu ja seitse aastat näitlejatööd on teinud suuri korrektiive tõekspidamistes, millega kunagi lavakunstikateedri lõpetasin.

Paljugi on teiseks osutunud ja täna ei söö näitlejaleiba enam kõik neist, kellega koos lõpupildil seisan.

Kuidas ka saatused pole kujunenud, arvan, et koolis tekkinud soovist – mängida – ei saa keegi, kes seda kord proovinud, päriselt vabaks.

Minul on selles mõttes olnud õnnelik saatus, ja kuigi tihti antakse mõista, et näitlejaamet pole mitte kõige väärikam neist, mida üks meesterahvas siin maailmas pidada võiks, ei kahetse, et olen näitleja.

Meie neljandale lennule antud esimeses tunnis ütles V. Panso, et näitlejaks saab küll õppida, aga näitlejaks ei saa õpetada. Ei söanda küll õpetajaga vaielda, kuid tunnetades oma igapäevases töös seda alust, mille lavakunstikateeder mulle andis, hakkan vahel ta sõnade õigsuses kahtlema. Ja kuigi palju on teiseks osutunud ja muutunud, on jäänud muutumatuks tänutunne V. Panso, L. Kalmeti, M. Mikiveri, H. Tohvelmani, A. Kaalepi, V. Rummo ja teiste vastu.

Aitäh!

LEMBIT ULFSAK

IV lend (1966–1970) oli eelmisest tasemelt ebaühtlasem, õppetöös tõusis esiplaanile sotsiaalselt ja kunstiliselt erksam juhtgrupp. Diplomilavastused (Dürrenmati “Romulus Suur”, Bulgakovi “Don Quijote”, Suk¨ini jutustused teleekraanil) ei realiseerinud ehk küllalt seda potentsiaali, mis paistis mõnedes kursusetöödes (“Beckett ehk Jumala au” – Ulfsaki-Tepandi pingelised dialoogid, “Kolme õe” finaal, “Romeo ja Julia” lahkumisstseen, T. Williamsi “Lammutamisele määratud” jt.).

Peaaegu niisama raske kui kursuse õige komplekteerimine vastuvõtueksamitel (aga siiski rohkem teadlikule planeerimisele alluv) on ka lõpetajate töölesuunamine. See eeldaks nii teatrite vajaduste kui konkreetse grupi ja iga üksikisiku andelaadi ja võimete perspektiivset tundmist, arvestamist ja kooskõlastamist. Kõigi asjaolude ideaalne kokkusattumine on harva võimalik. Seni on noorte töölesuunamises, kursuste jaotamises olnud siiski liialt palju kiirustavat ja juhuslikku, vähe kaasarääkimisvõimalusi pedagoogidel, kes lennu eeldusi kõige paremini tunnevad. Seda näitas ka IV lennu saatus: üle poole kursusest suunati “Ugalasse”, jaotus osutus aga mehaaniliseks ja seetõttu ebapüsivaks. (Suurema grupi kokkujätmise tingimuseks võiks olla just konkreetses rühmas kujunenud iseseisev koostööühtsus oma re¸iivõimelise liidri eestvõttel, mida aga nimetatud juhul polnud.)

 V LEND

Kui küsitakse lavakooli kohta, tahan vastata. LK ajast mäletan head. Olen tänulik keerulistele inimestele – õpetajatele ja õppuritele. LK oli mulle ainumõeldav koht hariduse saamiseks Tallinnas. Ka inimeseks olemise, jäämise ja saamise võimalus oli ja on LK-s ja mujal. Tagantjärele tarkus: kunst on vahend, mitte eesmärk. Siis ma ei teadnud seda, ei osanud ära tunda. Ei osanud end LK päevil väljendada. Oli vähe, mida öelda. Tegin sõnu – eks teinud teisedki. See mõnerealine kirjatöö on mulle üks raskemaid; õpingutemõtestus on veel väga poolik. LK ajal luuletasin sageli. Umbes 3 korral sain kätte mingi õigepoolse lavatunde. Tänu õppejõududele. Usun, et teater on ikka meie vaimuelus tähtsal kohal. Nende inimeste pärast, kelle töö meile ja teile meeldib või ei meeldi. Tegelik töö ja elavad meistrid on õpetajad – eeskujuga, eeskujuga.

Kuidas korraldada elu, kust saada aega, s. t. millest loobuda – see on mu igapäevane mõte. Kui kuulan lauljat (Priit Pedajas), kes laulab, mõtlen vahel, et temagi on lõpetanud LK. Rääkimata kümnetest teistest, kes maailma vaatavad, süvenevad, oma teed käivad, püüdes tabada MAAILMA VAADET.

JUHAN VIIDING

1968–1972 õppinud V lend kujunes valdavalt “poiste lennuks” (lõpetas 15 noormeest ja 4 neidu), mida kinnitas ka üks populaarsemaid diplomilavastusi – Kivi–Panso “Täna mängime “Seitset venda””. Esimese viie tööaasta vältel on paljud (ja mitte ainult poisid!) oma kollektiivides arvestatava koha võitnud, lootusrikast algust ja kunstilisi täistulemusigi näidanud. Tahaks loota, et mitmetes peituv loomepotentsiaal, vajadus tänapäeva olulistes probleemides kaasa rääkida, leiab edaspidi veel täielikumat ärakasutamist.

 VI LEND

Kui öeldakse – “lavakunstikateeder”, näen hetke välgatava kujutluspildina Toompea õpperuumi väikese lavaga ja meie kursust omavahel proovi tegemas: laiali üle toa, kõik vaidlevad ja räägivad ühekorraga.

Meiega tehti koolis suurt tööd, aga siis me ei osanud seda küllalt teadlikult vastu võtta. Ei muretsenud siis veel, et midagi ei oska – mulle meeldis tööd teha ja tundus, et saan kõigest aru. Mõistusega ehk saingi, aga päris “omal nahal” ei tundnud. Alles diplomilavastustes ja teatris hakkasime päriselt taipama, milleks seda või teist koolis nõutud asja vaja on, hakkasime läbi enda kogemuse midagi mõistma. Tagantjärele aiman, kuipalju rohkem oleks näiteks Helmi Tohvelmani tundidestki võinud õppida – mõni meist siiski oskas seda minust paremini teha...

Koolis kõneldi meile ka kollektiivsustunde tähtsusest. Kuid kardan, et mõistma, mis see on, hakkasime alles meiega kontrastset, üksmeelsemat järgmist kursust nähes. Meie olime mõnikord liialt omapead ja meie keskel ei leidunud ka oma vaimset juhti, tulevast lavastajat.

Mõtlen sageli, et praegugi, teatris, peaksid ühise töö tegijad, kes me ju oleme, oskama rohkem üksteisega arvestada, peaksime paremini üksteist tundma.

ELLE KULL

VI lennu (1970–1974) puhul räägiti omakorda rohkem “tüdrukute kursusest”. Noorte näitlejannade esimesed teatritööd on seda esialgu kinnitanud.

Selle väikesearvuliselt (11) lõpetanud lennu õpiaeg osutus tavalisest keerukamaks; õppejõudude mitmepoolne hõivatus ja haigused, sellest tingitud diplomilavastuste (“Suveöö unenägu” ja “Libahunt”) vähesus (mis juba paari eelmise lennu puhul hakkas ähvardama) andsid omajagu tunda.

VII LEND

Mida kirjutada oma lennust, kes kõik on sinu kriitikud, mõtte- ja maitsemäärajad (pro ja contra) olnud neli aastat? Isiklikke muljeid? Kõige põhilisemat? Ainult kõige põhilisemat...

Mõelda autoritele, kelle näidendites mängitud, teoseid dramatiseeritud, luuletusi loetud. Kõigiga vaeva nähtud. Kõigi mõtte- ja kunstiilma mõista püütud. Kord omapead, kord kogenenuma juhtimise all. Püüe kõike läbi “iseenda” lasta, oma suhet kujundada. Kunsti ja maailma. Väljendada valitut. Midagi enestele ja teistele selgemaks teha. (Kuhugi liikuda. Rahulolusse? Ei tea.)

Kõik see ei loo veel kollektiivi. Laval suhtlemine on üks ja eluvahekorrad teised. Ühe kursuse vaim. Selle määrajad – mõjutajad (Õppejõud? Kursuse helgemad pead? Igaühe “elatud elu slepp”?...). Liitis see, et mängisime ka väljaspool lavaruumi: ühiseid ettevõtmist, pidusid, oma ajalehte, prantsuse keele õppimist, remonti kateedris, gastrolle, eksameid. Kõik omandas mängu kerguse ja raskuse. Kujunesid oma mängureeglid. Tseremooniad. Etiketid. Rituaalid. (Kõik, mis on õhus. Kõik, mis on kirjutamata.)

Kursuse elu muutus mänguks. Tahe mängida. Mängida kõike. Mängida lapselikult, lustiga.

(Panso ütles kuidagi nii: Teater on kirjutatud liivale. Keegi ei sunni mängima.)

Mis väljendab koos läbielatu rõõmu ja valu? Ei miski? (Meile piisab siiski detailist või vihjest, et kõik uuesti ellu ärkaks.) Võib-olla see, et igaühe “läbielatud elu slepist” sai “koos läbielatu slepp”? Ja siit hargnemine...

LEMBIT PETERSON

16-liikmelisel VII lennul (1972–1976) sai äsja läbi esimene teatrihooaeg. Kõik on veel väga värske nii asjaosalistele kui publikule – hiljutiste koolilavastuste (“Popi ja Huhuu”, “Kosjasõit”, “Tabamata ime”, “Kuus tegelast autorit otsimas”) edu, millele esimene tööaasta veel äsjaste diplomandide kokku 7 (!) uut lavastust lisas; veel õhus hõljuv “erakordse kursuse” legend, täieliku iseseisvumise esimesed mured ja rõõmud. Ka selle lennu õpiaeg oli kursusejuhataja haiguse tõttu tavalisest keerukam. Aitas töökuse ja kollektiivsuse õhkkond, mis kujunes re¸iiõpingutega seotud vanemate, sihiteadlikumate, pedagoogiliste võimetega üliõpilaste ümber.

Nagu ikka neilt, kellele palju antud, hakkavad publik, teater ja teatrikool edaspidigi just sellelt lennult eriti palju nõudma.

*

Põhjalikumaid sisulisi kokkuvõtteid teha käesolev “kollaa¸” ei võimalda. Kokkuvõtteks – veel mõned faktid.

Esialgse arvestuse järgi on lavakunstikateeder seni andnud 114 lõpetajat. Neist 80 ringis töötab näitlejate ja lavastajatena teatrites, umbes paarkümmend on seotud muu loomingulise või pedagoogilise tegevusega, kus nende kutseharidus kasuks tuleb, töötavad TV-s, filmistuudios, raadios jne. Mitmesugustel põhjustel erialasest tegevusest eemalejäänuid on tosina ümber.

V. Panso sõnastas kord olulise mõtte kooli, teatri ja elu ühtsusest meie kaasaegse lavakunstniku isiksuse kujundamisel, kes arenguvõimelisena ühendab eneses alati kodaniku, õpilase ja näitleja. See on olnud lähtekohaks – kord paremate, kord kehvemate tegelike tulemustega – ka lavakunstikateedri õppetöös.

Piisava hinnangu kunstiõppeasutuse töö tagajärjekusele saab anda alles aeg ja ühiskond. Aga praegugi näeme, et konservatooriumi lavakunstikateedrist on võrsunud suur osa eesti nõukogude teatri tänasest päevast ja võib-olla valdav osa tema lähema tuleviku lootustest. Kaalu on faktil, et mõnede väga heade ja õige paljude heade näitlejate kõrval on fakulteet andnud tähelepanuväärseid lavastajaid, sealhulgas meie re¸iiparemiku hulka jõudnuid, peanäitejuhtidekski tõusnuid.

See ei tähenda, nagu oleks vabariigi lavakunsti arvulised ja sisulised vajadused järelkasvu osas juba täielikku rahuldust leidmas. Käesolev ümmargune tähtpäev ei vaja kiidukõlinat, vaid peaks suunama just tähelepanelikule arupidamisele, sest lavakooli arenguloos on kätte jõudnud omamoodi kriitiline järk. V. Pansol ja K. Adral ei luba tervis sel aastal täiskoormusega tööle hakata. Mõni varasematest, kogemustega õppejõududest on liialt koormatud teatri- või filmitööga, et praegu õppetööle õlg alla panna. Erialapedagoog peab olema ka võimekas tegevkunstnik, tuleb vältimatult sobitada teatriproove ja -etendusi koolitundidega. Meie lavastajatenappuse juures on see raske ristsõnamõistatus; pealegi ei saa igapäevane õppetöö toimuda juhuti – pedagoogide põhikoosseis peaks järelikult Tallinnas paiknema.

Vältimatult tuleb senisest veel rohkem järele proovida õppejõududena sama kooli vastavate eeldustega hiljutisi lõpetanuid. Andes aru, et nad peavad ühtlasi ise veel väga palju õppima, tegeliku töö käigus kogemusi omandama (V. Panso kõrval, kes võtab vastu järgmise, 9. lennu), tuleks selles näha üht reaalset võimalust tulevikuperspektiivide loomiseks.

Noorenenud pedagoogiline koosseis vajab eriti senisest tõhusamat koostööd teatrite ja teatrielu juhtijatega ning kõigipoolse, ühise vastutustunde kasvu. Siis on kahekümnele aastale ehk viljakat jätkugi loota.

Lea Tormis


MAI
ETKNRLP
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
03 mai

19:00
Kunst
» vaata lisa
04 mai

19:00
Kunst
» vaata lisa
11 mai

19:00
No37
» vaata lisa
12 mai

19:00
No37
» vaata lisa
13 mai

19:00
No37
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
30
aprill
Mälestusüritus "INGE PÕDER 100" 3. mail kell 16 lavakoolis
30
aprill
Lavaka poisid mängivad "Kunsti"
23
aprill
Lavakooli teadur Madli Pesti ja doktorant Maret Mursa Tormis külastavad 28.-29. aprillil Helsingis toimuvat loomeuurimuse konverentsi
19
aprill
Lavakunstikooli doktorant Marion Jõepera kaitseb uurimustööd postdramaatilisest teatrist 10. mail kell 18 lavakoolis
18
aprill
Pepelyayevi visuaalteater NO99s: lavakad esitavad Bloki luulet tantsuvormis - järgmised etendused 11., 12. ja 13. mail
18
aprill
Lavaka kevadine täika toimus 23. aprillil koolimajas
16
aprill
Lembit Peterson andis intervjuu lavastajaõppe teemal
13
aprill
Lavakooli tudeng Jan Teevet külastas Brno teatrikõrgkoolide festivali
11
aprill
Lavakunstikool ootab kandideerima doktoriõppesse
10
aprill
Jüri Naela koreograafiaga lavastus "Rotterdam" võitis Olivier' auhinna
10
aprill
Lavakooli segakoor esines laulupeo ettelaulmisel
19
märts
EMTA tähistab endise rektori Vladimir Alumäe 100. sünniaastapäeva
15
märts
Lavakooli õppejõud ja tudengid külastavad Moskvas GITIS-t 25.-28. märtsil
15
märts
Poola Gardzienice teatrikeskuse õppejõud andsid magistrantidele meistriklassi
07
märts
Lavakooli 28. lennu esimene bakalaureuselavastus: "Impeerium" Von Krahli Teatris
UUDISTE ARHIIV