ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50
    20 aastat lavakunstikateedrit
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust
    Helmi Tohvelman »
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes
    Voldemar Panso
    Midagi Põhjas põhjal
    Ajalik-ajatu Tabamata ime
    Vastab Lea Tormis I
    Vastab Lea Tormis II
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








Noorte Hääl nr 238, 10.10.1970, lk 221–223; “Juubilar on Helmi Tohvelman” – Vikerkaarepüüdjad, ER 1974.

 HELMI TOHVELMAN

 Kuidas vahendada teistele habrast tunnetust kaunist inimesest? Kohe saame aru, et sõnadega on hirmus raske midagi olulist ära öelda. Inimene võib olla nagu sammaldunud kirsipuu, oksad õievahus. Või nagu valge ristikhein õuemurul. Midagi sooja ja omast, nagu pärnaõielõhnaline suveõhtu. Midagi visa ja jonnakat, nagu kadakas paepealsel. Midagi ehtsat, kindlat ja vajalikku, nagu rukkileib. Jälle saab sõnu palju, aga suuri ja ilusaks kippuvaid sõnu kardan ma Helmi Tohvelmani puhul eriti. Ega ta midagi ütle, aga oma tasasel kombel tulles vaatab ta pisut altkulmu sulle vaikselt otsa. Siis häbened, et ikka ei oska leida neid päris sõnu.

Kõige olulisem öeldakse sageli vaikides. Või siis oleks vaja tantsuliikumist, mõtestatud ¸esti, hingestatud pilku, mis on Helmi Tohvelmani kunsti keel. On seda nüüd juba tublisti üle nelja aastakümne.

Helmi Tohvelman õppis Gerd Neggo tantsustuudios ja tantsis selle stuudio rühmas. Seal õpetati, et tants lähtub inimkeha loomuliku liikumise ilust, tema pingetest, lõdvenemistest, hoogudest ja sööstudest. Ja et tants pole sisutu kunst.

Seal õpetati, et tantsija peab olema ise looja, et ta peab suutma muusikat endast läbi lasta ja muusikat avada, väljendada.

“Sealt sain ma kõik leiva, leivakõrvast olen pidanud elu jooksul ise juurde otsima,” ütleb Helmi Tohvelman õppeaastatele tagasi mõeldes.

Sealt peame otsima üht lähtekohta tänasele loomingule.

Õieti tuleb otsida veel kaugemalt. Isakodu põldude vahelt ja karjateedelt. Kus ema, heas tujus olles, pani puhta rätiku pähe, lõi aknad lahti ja istus koduoreli taha. Kus ilusaid sõnu vähe räägiti, aga tunti teineteisest tuge. Kust on pärit harmooniline elutunnetus, visadus, töötahtmine, tagasihoidlikkus ja huumorimeel.

Kõik oleme pärit oma lapsepõlvemaalt. Ja tants, mis küll maapinnast lahti tõuseb, ei saaks samuti juurteta elada.

Praegu tunneme Eesti NSV teenelist kunstitegelast Helmi Tohvelmani tantsutegija ja tantsuõpetajana. Aga kunagiste stuudioõhtute kavalehed ja arvustused räägivad temast kui solistist. Huvitavast solistist, kes tantsib omaloodud kompositsioone – dramaatilisi, lüürilisi, teravalt karakteerseid.

Rida ühelt vanalt kavalehelt kui lustakas naerusäde tänase tantsumeistri hallides silmades: tantsuetendus “Nõiaring”, esimene tänavapoiss – Helmi Tohvelman. (Helmi Tohvelman kaebab tänapäevani endal soliidsusest puudu tulevat. Selle üle võib vaielda. Aga ei söanda eitada, et ta on praegugi teinekord koerustükkide algataja ja kindel kaasategija.) Hilda Gleser, kellel oli annet ka teiste annete äratundmiseks, olevat võtnud Helmi Tohvelmani stuudiost käekõrvale ja viinud Töölisteatrisse, vastloodud noorde kollektiivi, kes alles hakkas jalgu alla saama.

Kui otsime Helmi Tohvelmani, inimese ja kunstniku juuri, siis peame kindlasti meenutama seda väikest, kehvapoolset vana teatrimaja, õigemini mitte niivõrd maja kui inimperet, tööühtsust, kus valitses eriline “Töölisteatri vaim”. Ühise pealehakkamise, võrdsuse, sõbralikkuse, suure töölusti vaim. Ilma kadeduseta. Ilma intriigideta.

Selliseks on jäänud Helmi Tohvelmani teatrikreedo tänaseni. Tal on alus ja õigus uskuda, et see pole ilus utoopia, vaid teatris võimalik reaalsus. Tema juuresolekul peavad teisitimõtlejad suu kinni. Kuipalju nad ise muutuvad, kardan kinnitada, aga Helmi Tohvelmani õhkkonda, tema maailma sattudes tahab igaüks parem olla. Kui räägime inimese omadustest, siis jätame tihti tagaplaanile või hoopis nimetamata headuse. Nagu häbeneksime. Aga just see kiirgamine sünnitab teistes vastukiirgust, just siit algab selle inimese mõjuilm – esimesel pilgul tähelepandamatu, aja jooksul ilmnev, iga osasaajat rikastav.

Kui räägitakse kunagise Töölisteatri kunstilise omapära sünnist, siis hakatakse aega arvama hooajast 1931/32, Kitzbergi–Simmi–Põldroosi–Tohvelmani “Kosjasõidust”. Tantsust sai lavastusterviku orgaaniline osa, üks vältimatuist väljendusvahendeist. Lavale pääses see lihtne ja terve rõõm liikumisest, tantsust, eneseavaldamisest, mis peitub rahvatantsus, küla kiigeväljakul, jaaniku all.

Helmi Tohvelmani loomingu side eesti rahvatantsuga on olnud endastmõistetav. Tema tantsuõpingud langesid aega, mil kõigest rahvapärasest tehti moeasi, mil vanale ja primitiivsena tunduvale püüti sageli külge riputada kaunistuskurinaid. Professionaalid vaidlesid rahvatantsu ümber, kas ta lavaletoomiseks mitte liiga lihtne ja primitiivne pole. Helmi Tohvelman ei vaielnud, rahvatantsu siidiriietega ehtida ja kunstipärasemaks keerutada ei tahtnud, hoopis unustusse jätta ei tihanud. Nii hakkasid sündima tema tantsuseaded, millest on saanud tänaste rahvatantsurühmade repertuaari klassika. Enne Töölisteatri lavastustes, siis sõjajärgses “Estonias”. Rahvuslikes ooperites ja ballettides tuli eesti rahvatants tema käe all ka teatrilavale oma loomupäras, lihtsas ja kõnekas ilus, ülearuste ilustusteta.

“Kalevipoja” lavastuse südamelähedus ja kaasakiskuvus ei unune, see jääb tähiseks, mille poole veel aastategi tagant tänulikult pöördutakse.

Helmi Tohvelmani kaudu sai ka noorukesest Noorsooteatrist meie kunsti elavate traditsioonide ja rikkuste pärija. Oma katuse ootel on ju eriti tähtis, et noorimalgi kunstil oleksid juured selles koduses kivises pinnas.

Pika ja sisuka tööelu muresid-rõõme ei oska teised kaaluda. Aga peab olema õnnelik inimene see, kellele loodus andnud oskuse teiste saavutustest ja rõõmudest nii suurt, segamatut rõõmu tunda. Eriti kui need teised on noored. Helmi Tohvelmani töö lavakunsti üliõpilastega on omaette peatükk. Selle töö olemus on nakatavuses, ühises liikumisrõõmus, vastastikuses andmises-võtmises. Kuidas muidu oleks saanud sündida “West-Side’i lugu”, “Humalakorjajad”, “Mary Poppins”, “Kevade” ja muud teatrisõpradele tuntud lood, kus tantsu ja liikumist lavastuse tervikust, karakterite olemusest on võimatu eraldada.

Lahke ja leebe on Helmi Tohvelman, meie igapäevase rohmaka rutakuse jaoks nagu liialtki delikaatne ja tagasihoidlik. Aga kange, visa, väsimatu võitluses iseendaga ja iseendas, võitluses oma õpilaste arengu pärast. Ta ei kaota naljalt lootust ka kõige vastakama väänkaelaga, püüab turgutada igaühes tema paremat mina, õhutada loomingusädemekest. Lavakunsti laste peopäevadel Toompea kooli kitsavõitu kambrites on Helmi Tohvelmanil ikka kõige kergemad ja kärmemad tantsujalad. See pole kena kõnekäänd, vaid äraproovitud tõsiasi – katsugu kahtlejad temaga võidu kaasa karata!

Õigustamatult range on ta enesekriitikas, aga kadestamisväärselt eelarvamusteta, ahnelt teadmishimuline ja huviline kõige suhtes, mis elus ja kunstis uut. Ta liikumine koos ajaga, üksteisemõistmine uute põlvkondadega sünniks nagu niisama vabalt, lihtsalt ja loomulikult, nagu sünnib tema liikumine treeningtunnis või proovi ajal lavalaudadel. See suhtlemisvabadus ja endastmõistetavus sisaldab kindlasti nii muresid, kõhklusi, vaidlemisi kui endavõitmisi. Kuid harmoonia – see pole ju jõudelõtv vaikelu; vaid pingete ja vabanemiste liikuv tasakaal.

Kui tuleb uus esietendus või kui Tallinnas mängib mõni rajooniteater, siis on saalis kindlasti ka Helmi Tohvelman. Sest laval on ikka keegi “meie lastest”, kelle käekäigul silma peal pidada, keda julgustada, turgutada, toetada, kui tarvis. Pilguga, sõnaga, pihkupistetud ¨okolaaditahvliga, lilleõiega. Oma juuresolekuga.

Jälle lõpetab järgmine lend. Tohvelmani lapsed lähevad laiali teatritesse, ja kelles säde elama jääb, need nakatavad teisi – liikumisrõõmuga, loomingurõõmuga. Puu õitseb ja kannab vilja. Kergejalgsetel liikumistel on juured ja need juured algavad südamest.

Lea Tormis


MAI
ETKNRLP
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
03 mai

19:00
Kunst
» vaata lisa
04 mai

19:00
Kunst
» vaata lisa
11 mai

19:00
No37
» vaata lisa
12 mai

19:00
No37
» vaata lisa
13 mai

19:00
No37
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
30
aprill
Mälestusüritus "INGE PÕDER 100" 3. mail kell 16 lavakoolis
30
aprill
Lavaka poisid mängivad "Kunsti"
23
aprill
Lavakooli teadur Madli Pesti ja doktorant Maret Mursa Tormis külastavad 28.-29. aprillil Helsingis toimuvat loomeuurimuse konverentsi
19
aprill
Lavakunstikooli doktorant Marion Jõepera kaitseb uurimustööd postdramaatilisest teatrist 10. mail kell 18 lavakoolis
18
aprill
Pepelyayevi visuaalteater NO99s: lavakad esitavad Bloki luulet tantsuvormis - järgmised etendused 11., 12. ja 13. mail
18
aprill
Lavaka kevadine täika toimus 23. aprillil koolimajas
16
aprill
Lembit Peterson andis intervjuu lavastajaõppe teemal
13
aprill
Lavakooli tudeng Jan Teevet külastas Brno teatrikõrgkoolide festivali
11
aprill
Lavakunstikool ootab kandideerima doktoriõppesse
10
aprill
Jüri Naela koreograafiaga lavastus "Rotterdam" võitis Olivier' auhinna
10
aprill
Lavakooli segakoor esines laulupeo ettelaulmisel
19
märts
EMTA tähistab endise rektori Vladimir Alumäe 100. sünniaastapäeva
15
märts
Lavakooli õppejõud ja tudengid külastavad Moskvas GITIS-t 25.-28. märtsil
15
märts
Poola Gardzienice teatrikeskuse õppejõud andsid magistrantidele meistriklassi
07
märts
Lavakooli 28. lennu esimene bakalaureuselavastus: "Impeerium" Von Krahli Teatris
UUDISTE ARHIIV