ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50
    20 aastat lavakunstikateedrit
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust
    Helmi Tohvelman »
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes
    Voldemar Panso
    Midagi Põhjas põhjal
    Ajalik-ajatu Tabamata ime
    Vastab Lea Tormis I
    Vastab Lea Tormis II
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








Noorte Hääl nr 238, 10.10.1970, lk 221–223; “Juubilar on Helmi Tohvelman” – Vikerkaarepüüdjad, ER 1974.

 HELMI TOHVELMAN

 Kuidas vahendada teistele habrast tunnetust kaunist inimesest? Kohe saame aru, et sõnadega on hirmus raske midagi olulist ära öelda. Inimene võib olla nagu sammaldunud kirsipuu, oksad õievahus. Või nagu valge ristikhein õuemurul. Midagi sooja ja omast, nagu pärnaõielõhnaline suveõhtu. Midagi visa ja jonnakat, nagu kadakas paepealsel. Midagi ehtsat, kindlat ja vajalikku, nagu rukkileib. Jälle saab sõnu palju, aga suuri ja ilusaks kippuvaid sõnu kardan ma Helmi Tohvelmani puhul eriti. Ega ta midagi ütle, aga oma tasasel kombel tulles vaatab ta pisut altkulmu sulle vaikselt otsa. Siis häbened, et ikka ei oska leida neid päris sõnu.

Kõige olulisem öeldakse sageli vaikides. Või siis oleks vaja tantsuliikumist, mõtestatud ¸esti, hingestatud pilku, mis on Helmi Tohvelmani kunsti keel. On seda nüüd juba tublisti üle nelja aastakümne.

Helmi Tohvelman õppis Gerd Neggo tantsustuudios ja tantsis selle stuudio rühmas. Seal õpetati, et tants lähtub inimkeha loomuliku liikumise ilust, tema pingetest, lõdvenemistest, hoogudest ja sööstudest. Ja et tants pole sisutu kunst.

Seal õpetati, et tantsija peab olema ise looja, et ta peab suutma muusikat endast läbi lasta ja muusikat avada, väljendada.

“Sealt sain ma kõik leiva, leivakõrvast olen pidanud elu jooksul ise juurde otsima,” ütleb Helmi Tohvelman õppeaastatele tagasi mõeldes.

Sealt peame otsima üht lähtekohta tänasele loomingule.

Õieti tuleb otsida veel kaugemalt. Isakodu põldude vahelt ja karjateedelt. Kus ema, heas tujus olles, pani puhta rätiku pähe, lõi aknad lahti ja istus koduoreli taha. Kus ilusaid sõnu vähe räägiti, aga tunti teineteisest tuge. Kust on pärit harmooniline elutunnetus, visadus, töötahtmine, tagasihoidlikkus ja huumorimeel.

Kõik oleme pärit oma lapsepõlvemaalt. Ja tants, mis küll maapinnast lahti tõuseb, ei saaks samuti juurteta elada.

Praegu tunneme Eesti NSV teenelist kunstitegelast Helmi Tohvelmani tantsutegija ja tantsuõpetajana. Aga kunagiste stuudioõhtute kavalehed ja arvustused räägivad temast kui solistist. Huvitavast solistist, kes tantsib omaloodud kompositsioone – dramaatilisi, lüürilisi, teravalt karakteerseid.

Rida ühelt vanalt kavalehelt kui lustakas naerusäde tänase tantsumeistri hallides silmades: tantsuetendus “Nõiaring”, esimene tänavapoiss – Helmi Tohvelman. (Helmi Tohvelman kaebab tänapäevani endal soliidsusest puudu tulevat. Selle üle võib vaielda. Aga ei söanda eitada, et ta on praegugi teinekord koerustükkide algataja ja kindel kaasategija.) Hilda Gleser, kellel oli annet ka teiste annete äratundmiseks, olevat võtnud Helmi Tohvelmani stuudiost käekõrvale ja viinud Töölisteatrisse, vastloodud noorde kollektiivi, kes alles hakkas jalgu alla saama.

Kui otsime Helmi Tohvelmani, inimese ja kunstniku juuri, siis peame kindlasti meenutama seda väikest, kehvapoolset vana teatrimaja, õigemini mitte niivõrd maja kui inimperet, tööühtsust, kus valitses eriline “Töölisteatri vaim”. Ühise pealehakkamise, võrdsuse, sõbralikkuse, suure töölusti vaim. Ilma kadeduseta. Ilma intriigideta.

Selliseks on jäänud Helmi Tohvelmani teatrikreedo tänaseni. Tal on alus ja õigus uskuda, et see pole ilus utoopia, vaid teatris võimalik reaalsus. Tema juuresolekul peavad teisitimõtlejad suu kinni. Kuipalju nad ise muutuvad, kardan kinnitada, aga Helmi Tohvelmani õhkkonda, tema maailma sattudes tahab igaüks parem olla. Kui räägime inimese omadustest, siis jätame tihti tagaplaanile või hoopis nimetamata headuse. Nagu häbeneksime. Aga just see kiirgamine sünnitab teistes vastukiirgust, just siit algab selle inimese mõjuilm – esimesel pilgul tähelepandamatu, aja jooksul ilmnev, iga osasaajat rikastav.

Kui räägitakse kunagise Töölisteatri kunstilise omapära sünnist, siis hakatakse aega arvama hooajast 1931/32, Kitzbergi–Simmi–Põldroosi–Tohvelmani “Kosjasõidust”. Tantsust sai lavastusterviku orgaaniline osa, üks vältimatuist väljendusvahendeist. Lavale pääses see lihtne ja terve rõõm liikumisest, tantsust, eneseavaldamisest, mis peitub rahvatantsus, küla kiigeväljakul, jaaniku all.

Helmi Tohvelmani loomingu side eesti rahvatantsuga on olnud endastmõistetav. Tema tantsuõpingud langesid aega, mil kõigest rahvapärasest tehti moeasi, mil vanale ja primitiivsena tunduvale püüti sageli külge riputada kaunistuskurinaid. Professionaalid vaidlesid rahvatantsu ümber, kas ta lavaletoomiseks mitte liiga lihtne ja primitiivne pole. Helmi Tohvelman ei vaielnud, rahvatantsu siidiriietega ehtida ja kunstipärasemaks keerutada ei tahtnud, hoopis unustusse jätta ei tihanud. Nii hakkasid sündima tema tantsuseaded, millest on saanud tänaste rahvatantsurühmade repertuaari klassika. Enne Töölisteatri lavastustes, siis sõjajärgses “Estonias”. Rahvuslikes ooperites ja ballettides tuli eesti rahvatants tema käe all ka teatrilavale oma loomupäras, lihtsas ja kõnekas ilus, ülearuste ilustusteta.

“Kalevipoja” lavastuse südamelähedus ja kaasakiskuvus ei unune, see jääb tähiseks, mille poole veel aastategi tagant tänulikult pöördutakse.

Helmi Tohvelmani kaudu sai ka noorukesest Noorsooteatrist meie kunsti elavate traditsioonide ja rikkuste pärija. Oma katuse ootel on ju eriti tähtis, et noorimalgi kunstil oleksid juured selles koduses kivises pinnas.

Pika ja sisuka tööelu muresid-rõõme ei oska teised kaaluda. Aga peab olema õnnelik inimene see, kellele loodus andnud oskuse teiste saavutustest ja rõõmudest nii suurt, segamatut rõõmu tunda. Eriti kui need teised on noored. Helmi Tohvelmani töö lavakunsti üliõpilastega on omaette peatükk. Selle töö olemus on nakatavuses, ühises liikumisrõõmus, vastastikuses andmises-võtmises. Kuidas muidu oleks saanud sündida “West-Side’i lugu”, “Humalakorjajad”, “Mary Poppins”, “Kevade” ja muud teatrisõpradele tuntud lood, kus tantsu ja liikumist lavastuse tervikust, karakterite olemusest on võimatu eraldada.

Lahke ja leebe on Helmi Tohvelman, meie igapäevase rohmaka rutakuse jaoks nagu liialtki delikaatne ja tagasihoidlik. Aga kange, visa, väsimatu võitluses iseendaga ja iseendas, võitluses oma õpilaste arengu pärast. Ta ei kaota naljalt lootust ka kõige vastakama väänkaelaga, püüab turgutada igaühes tema paremat mina, õhutada loomingusädemekest. Lavakunsti laste peopäevadel Toompea kooli kitsavõitu kambrites on Helmi Tohvelmanil ikka kõige kergemad ja kärmemad tantsujalad. See pole kena kõnekäänd, vaid äraproovitud tõsiasi – katsugu kahtlejad temaga võidu kaasa karata!

Õigustamatult range on ta enesekriitikas, aga kadestamisväärselt eelarvamusteta, ahnelt teadmishimuline ja huviline kõige suhtes, mis elus ja kunstis uut. Ta liikumine koos ajaga, üksteisemõistmine uute põlvkondadega sünniks nagu niisama vabalt, lihtsalt ja loomulikult, nagu sünnib tema liikumine treeningtunnis või proovi ajal lavalaudadel. See suhtlemisvabadus ja endastmõistetavus sisaldab kindlasti nii muresid, kõhklusi, vaidlemisi kui endavõitmisi. Kuid harmoonia – see pole ju jõudelõtv vaikelu; vaid pingete ja vabanemiste liikuv tasakaal.

Kui tuleb uus esietendus või kui Tallinnas mängib mõni rajooniteater, siis on saalis kindlasti ka Helmi Tohvelman. Sest laval on ikka keegi “meie lastest”, kelle käekäigul silma peal pidada, keda julgustada, turgutada, toetada, kui tarvis. Pilguga, sõnaga, pihkupistetud ¨okolaaditahvliga, lilleõiega. Oma juuresolekuga.

Jälle lõpetab järgmine lend. Tohvelmani lapsed lähevad laiali teatritesse, ja kelles säde elama jääb, need nakatavad teisi – liikumisrõõmuga, loomingurõõmuga. Puu õitseb ja kannab vilja. Kergejalgsetel liikumistel on juured ja need juured algavad südamest.

Lea Tormis


OKTOOBER
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
20 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
21 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
22 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
23 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
28 okt

19:00
Maamõõtjad
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
15
okt
IMPEERIUM
13
okt
Loengusari "Ruum" toimub kord kuus lavakoolis
13
okt
Magistrantidele annab meistriklassi Ephia Gburek Prantsusmaalt
13
okt
Uus lavastus: lavakunsti tudengite "Maamõõtjad" Paide Kultuurikeskuses
21
sept
Lavakooli dramaturgide uute tekstide ettelugemine 31. oktoobril Vaba Lava proovisaalis
21
sept
Uus lavastus: Molière'i "Õpetatud naised" Eesti Draamateatris
21
sept
Uus lavastus: Izumi Ashizawa ja magistrantide "Väike jumalanna" Eesti Draamateatris
21
sept
Lavakooli tudeng Ursel Tilk mängib Belgia lavastaja Jan Fabre uuslavastuses "Belgian Rules / Belgium Rules"
13
sept
Bakalaureuselavastus "...ja peaksin sada surma ma..." etendus Eesti Rahva Muuseumis
01
sept
Magistrantide aktsioon "Siis kui väikesed lapsed kõik magavad juba" Teatris NO99
31
august
Pepeljajevi ja lavakunsti tudengite revolutsiooniteemaline visuaalteater NO99s
31
august
Lloyd Newsoni avalik loeng 15. septembril Teatris NO99
29
august
Lavakate "Kogudus" sügisel Von Krahli Teatris
23
august
Ingo Normet andis Eugenio Barbale üle EMTA audoktori tunnistuse
10
august
Prof Anu Lamp, tudengid Ingmar Jõela ja Teele Pärn osalesid rahvusvahelise teatriinstituudi maailmakongressil 17.-22. juulil Hispaanias
UUDISTE ARHIIV