ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50
    20 aastat lavakunstikateedrit
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend »
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust
    Helmi Tohvelman
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes
    Voldemar Panso
    Midagi Põhjas põhjal
    Ajalik-ajatu Tabamata ime
    Vastab Lea Tormis I
    Vastab Lea Tormis II
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








Kultuur ja Elu nr 6/1976, lk 9-11

 Seitsmes lend

 Lõpetab seitsmes lend. Esimene, kus kutse korras üritati ette valmistada ka re¸iierialaga inimesi. On selle kooli kasvandikest varemgi praktilises teatritöös lavastajaid saanud, kes tänases teatris õige tugevasti ilma teevad. Huvi iseseisvalt kätt proovida on alati soositud; nüüd aga püüti re¸iisuunitlusele süstemaatilisem alus panna. Lõplikke tulemusi saab alles tulevik näidata. Hea lavastaja on ikka pigem üliharv loodusnähtus kui elukutse. Kui praegustest lõpetajatest mõnigi end ka tegelikus teatris vastavas kvaliteedis tõestada suudab, oli katse õigustatud. Edaspidine enesetäiendamine suuremates teatrikeskustes jääb ühe võimaluse ja kohustusena samuti päevakorda.

See V. Panso juhendatud omapä­rane ühendkursus (ka lavastajakandidaatidele oli täieliku näitlejaõppuse läbitegemine endastmõistetav) osutus üheks loomingujõulisemaks ja teotahte­lisemaks. Selline üldmulje ei välista muidugi tõusu- ja mõõnaperioode, vaimustust ja pettumust, eneseusu ja maa­ilmamure, ühistunde ja sisekonfliktide vaheldumist, nagu elavas loomeorganismis ikka.

Kursuse ühisjõulise entusiasmi parimad avaldused (kas või Toompea õpperuumide omaalgatuslik, omal jõul ja hästi tehtud remont) kutsusid õppejõududes mõnikord heldimustki esile. Võib-olla kaldusime noori ja nende kujunemisprotsessi idealiseerima? Arvan, et asi pole selles. Õppe­töö hallid ja näota päevad – ega needki kusagile jäänud – rõhuvad teadvust ikkagi. Mida tuleks teistmoodi teha, tea­vad tegijad tihti pealtvaatajatest pare­mini. Kuidas sellega toime tulla, nii et objektiivsed raskused ja subjektiivsed suutmatused kavatsustel kaela ei mur­raks, tuleb ikka ja jälle uuesti leida. Tä­nastel pedagoogidel ja veel enam neil, kes homme-ülehomme koolipingist õpetaja- või lavastajalaua taha asuvad.

Kriitilise ja enesekriitilise meele kõr­val, mis nii koolitajatel kui kooliskäijatel ikka valvsana püsigu, pole aga vähem tähtis see positiivne, mis läbitehtust kaasa võtta annab. Tahaks, et tänane lend kindlasti oskaks endas alles hoida neid hetki, kus rõõm ühisest suutmisest, iseenda ja raskuste äravõitmisest kõige tugevam oli. Mitte härdaks mälestuste-meelisklemiseks, vaid hingepidemeks; sisemiseks tugipunktiks, millele tulevikku ehitada. Teadagi – kunst vajab omanäolisi ja isepäiseid, aga just nende omaduste välja­arenemisega kipuvad ka ühised loometeed teinekord hädaohtlikult harali kiskuma. Praeguses teatris löövad kokkuklappimatuse, möödamõistmise, sõgeda sallimatuse nähud (lõplikult need selles töös ju väl­ditavad polegi) liiga tihti üle kriitilise piiri. Seda enam läheb vaja värske hea tahte pärmi ja õnneliku ühistöö elavat emotsionaalset kogemust.

Õppejõududele jääb sellest kursusest positiivse kogemusena meelde tavalisest tudengikeskmisest enamjaolt kõrgem vaimne nivoo ja erksamad huvid. Tavali­sest asjalikum organiseeritus ja entusiasm iseseisvates loomingulistes ettevõtmistes ja ühiskondlikus tegevuses. Vaevalt see kergelt kätte tuli. Paistab, et esialgseks organiseerivaks tõukeks sai mõne teistest vanema lavastajakandidaadi suurem teadlikkus ja nõudlikkus. Pole paha, kui kõrgkooli I kursusel paraku enamasti valdavat “koolilapsementaliteeti” hakkab kohe seestpoolt lõhkuma teine lähenemisviis. Üliõpilane, kes täpselt teab, miks ta siia kooli tuli, püüab pakutavast maksi­mumi võtta ja mujaltki lisa nõutada. Peagi võis tunda kursuse tuumiku tekkimist, mis loomingulises kollektiivis eriti oluline. Lorusid ja minnalaskjaid leidub ikka – tähtis on, kes tooni annab.

Lavastaja- ja näitlejaeelikute koosõppimise veel uks plusspunkt oli iseseisvate tööde arv ja algusest peale õige suur ak­tiivsus ning tulemusrikkus. Näiteks kursusevanem M. Karusoo töötas hasartselt ja palju, ka pedagoogisoont ilmutades ja kursusekaaslastega tulusat proovitööd tehes juba algusest peale. Võib-olla just seetõttu ei pannud kursusejuhendaja pikaaegne haigus töörütmi lausa lonkama.

Seaduspäraselt on selle lennu iseseisvaid töid ka tavalisest rohkem avalikkuse ette jõudnud. Ma ei mõtle praegu üliõpilaste osavõttu üksikutest lavastustest, ülesastu­misi luuleõhtutel, P. Volkonski tempera­mentset kaasalöömist sõnalis-muusikalistes kompositsioonides, P. Pedaja mõt­likke holalaule, A. Laanemetsa filmi-Tootsi vms. Mõtlen kursuse terviklavastusi teatrisaalis. Teatripraktika vähesust seekord kurta ei saa.

Vaataja ette jõudnud tööde tagalaks on aga need, mis kaks korda aastas Toompea kitsal õppelaval põhiliselt ainult eksami­komisjonile ette mängitakse. Seekord seati nõudlikkuselatt algusest peale õige kõr­gele: tavapäraste etüüdide kõrval läks I kursusel ühisanalüüsimisele ja katkendite kaupa töösse “Hamlet”. Et teatriloomingu põhielementide omandamine seostuks kohe suurkirjanduse ja oluliste ideedega.

Küllap see mõjutas ka iseseisvate tööde materjalivalikul kergemast teest hoiduma. Makarenkost ja Andrejevast Lidini, Gru¨ase ja Smuulini; Hugo Raudsepast Kunderi ja Tammsaareni, S. Zweigist O’Neill’i ja Hemingwayni, Sophoklesest Shakespeare’i, Lope de Vega ja Molière’ini ulatus lavastajaeelikute repertuaar. Koos­töö Kunstiinstituudi lavakujunduse üli­õpilastega M.-L. Küla juhendusel. H. Tohvelmanni ja K. Adra suunamisel kehatreeningu ühendamine plastiliste etüüdide sisukusega; sõnavaldamise harjutusteh­nika ja sisusüvenduse liitmine terviklikes esinemiskavades. Ja palju muid õppe- ning harjutusülesandeid, mis teinekord nii säravaid loominguvälgatusi andsid, et publiku puudumisest kahju hakkas. Kuni suuremate osa- ja ansambliloomisteni erialaõpetajate juhendusel Wilde’i “Dorian Gray portree”, Vilde “Pisuhänna”, Gribojedovi “Häda mõistuse pärast”, Schilleri “Don Carlose”,  Shaw’ “Südamemurdmiste maja” materjalil ja omalaadse lugemisteatri katseni L. Kivisaare “Paradiisi Illu” alusel.

Et grupi esimene, juba III kursusel suure publiku ette jõudnud iseseisev la­vastus oli Merle Karusoo tehtud, on üsna seaduspärane. Tuglase novelli “Popi ja Huhuu” dramatiseering ületas sisemiselt kaalukuselt ja teostuse leidlikkuselt õppelava piirid. Üleminek Draamateatri väikesele lavale andis omamoodi õppetunni; elavad vaatajareageeringud kippusid kohatist tegevuskoomikat loo filosoofilise tõsiduse arvel liialt esile kiskuma. Kogemuste kogunedes õpiti tähendustervikut paremini valitsema. U. Kibuspuu Popi ja L. Petersoni Huhuu võlusid karakteritäpse siseelu ja väljendusrikka plastilise joonise orgaanilise ühtsusega. Väikese lavastusrühma (kelle hulgas kur­suse kindlamaid ja mitmekülgsemaid tugijõude K. Orro) innukas teotahtelisus kandis väärilist vilja ka nõudlikel külalisesinemistel Moskvas ja Leningradis.

Kitzbergi “Kosjasõidu” “teine trükk” tekitas elevust. E. Kerge teatrinärv, lavakogemused ja fantaasia koos P. Volkonski muusikaleidlikkuse ja kursuse improvisatsioonirõõmuga panid end – esimest korda suurel laval – maksma. Jõudumööda püüti jälgida, et lugu ise laulu-tantsu-nalja taha ära ei kaoks ja leiti kirevat konglomeraati koondav võte: Kitzbergi enda pakutud “Vaatleja” tegemisviis. Erinevate elementide kentsakas kokkusobitamine. Sisemiseks eesmärgiks: lõbusa pila ja eneseiroonia kaudu puudu­tada mõningaid tänaseid moehoiakuid ja suhtumisi. Üliõpilas-“kapustniku” vallatu vaim ja lustlik nöökamiste-vigurite kaskaad, mis etendust kannab, on muidugi omajagu kaitsetu plaaniliste etenduste tiheda korduvuse ees. Nii juhtus mõni­kord, lavalise erksuse lahtumisel, üleviskamisi ja lamedusigi. Kuid lõppkokkuvõttes oli sel särtsakal elurõõmsal lavastusel oma oluline koht teiste, tõsisemate vahel ja ta leidis huvilist vastuvõttu Moskvaski. Üksikesinejaid esile tõsta oleks siin raske, võib-olla ehk K. Orrot; tervikut kandis koostegemisvaim, tore ansamblitunne.

Viimase õppeaasta tööintensiivsusest annab aimu fakt, et juba kahe kuu pärast esietendus järgmine diplomilavastus – Vilde “Tabamata ime”. Näitlejatööde kvaliteedilt pole see Merle Karusoo lavas­tus nii ühtlane kui “Popi ja Huhuu”. Koolitöö paratamatusena tuleb arvestada mõnede osaliste vanuselisest mittevastavusest johtuvat tinglikkust, nooremakursuslaste ülesannete ülejõukäivust jms. Ometi on see Vilde nüüdisaegse avamise, põhirollide teostuse ja oma sõnumi  kirglikkuse poolest väga terviklik ja  praeguses  teatripildis tarvilik lavastus.

Teatud publitsistlik teravdatus ei tulene Vilde lihtsustamise püüdest, vaid tema väidete igihaljuse üllatavast esiletõusmisest. Omaaegsete olude tõepärasust taotle­mata   on püüeldud psühholoogilise tõesuse poole, mis põhiosalistel suuresti ka korda läheb.   Kui tänased lõpetajad ka Saalepi-Eeva, Saalepi-Lilli jt. sõna-mõtte-tunde-jõule rajatud dialoogistseenidega suuda­vad suurt saali haarata ja pingsalt jäl­gima panna, on nad oma kunsti põhilisi aluseid tabama hakanud.

Tõlgenduslikult ei vaidle Karusoo lavas­tus seniste käsitlustega, kuid tõstab dialektiliselt ja kohati avastuslikult Vilde näidendis esile uusi tahke. Kunstniku ja ühiskonna vahekordi jälgides rõhutab lavastaja vildelikus vahedas seltskonnakriitikas neid nähtusi ja kunstisse suhtu­misi, mis tänini transformeerunult käibel: snobismi ja utilitarismi, pealiskaudsust ja eneseupitamist, välismaise-hardust ja omamaise alahindamist. Eriti drastiliselt ilmneb see viimase vaatuse lahenduses, kus Saalepi auks kokkutulnud seltskond tegelikult ainult iseenese hinnangute ja arvamiste kuulutamise-imetlemisega tege­leb.

Lavastus süüdistab: keskkonnal, kus kunsti ei vajata sisuliselt, vaid ainult moenõudeliseks toretsemiseks, pole õigust kunstniku üle kohut mõista. Nii ühendatakse Vilde teose rahvuslik-seltskonnakriitiline plaan kunstniku draamaga, mis siin pigem tragöödia poole kaldub. Tänaseks aegunud kunstniku rahalise viletsuse ja füüsilise nälja teema suundub lavastuses moraalse nälja, mõttekaasluse-vaeguse ja kohaliku vaimse toitekeskkonna hõreduse, ükskõiksuse hoiatavale märgistamisele.

Kaks vastandlikku kunstipoliitika-kontseptsiooni, mis Vildel Lilli ja Eeva kaudu avanevad, pääsevad ka lavastuses kõlama. Kuid erinevalt varasematest tõl­gendustest pannakse siin päikesenaise olümposerahulik ilmeksimatus kahtluse alla ja nähakse ka selle humaanselt aru­ka tasa-targu-äraootamispoliitika nõrku külgi.

Omakasupüüdlikult tagantpiitsutav usk ja oma kitsaid piire lõhkuvat meeletut, võib-olla eksitavat sööstu tauniv alalhoid­likkus – mõlemad hoiakud osutuvad lõppkokkuvõttes Saalepile võrdselt huka­tuslikuks. Lavastus tõstab küsimuse kunstniku õigusest ja kohustusest uskudu oma missiooni ja andesse. Sest kuidas muidu rahvusliku õhukese kultuurikihi ja keskpärase kitsuse nõiaringist lõpuks välja murtakse? Lavastus annab veel vihje: otsustused halva või hea, rohkem või vähem andeka üle kunstis käivad ikka ühe kindlakskujunenud väärtusteskaala järgi. Aga on veel võimalus, et igiuuenev kunst tõuseb järgmisele tasandile, kus traditsioonilised mõõdud lakkavad funkt­sioneerimast…

Selles võib-olla vaieldavas, kuid läbi­tuntud ja veenmisvõimelises lahenduses langeb eriti suur vastutus U. Kibuspuu Saalepile. Noore näitleja närvipingeline ja keskendatult kiirgav kehastus paneb uskuma Saalepi kunstnikunatuuri potentsiaalsesse võimekusse. (Etendused pole sõlmpunktides päris stabiilsed. Mõnikord muutub Saalepi vaimse ja füüsilise kur­natuse teema algusest peale liiga valda­vaks. Nii nagu näitlejate sisemise laengu nõrgenemisel mõned kujundlikult sümboolsed liikumised-misanstseenid tahtli­kult teatraalseks jäävad, täispingelistel etendustel aga endastmõistetavalt sisemi­sest tegevusest välja kasvavad.)

U. Kibuspuu Saalep, A. Paluveri Lilli Ellert, K. Tooli Eeva Marland, L. Petersoni Magnus Kull on üliõpilastööde kohta tähelepanuväärsel tasemel; vajalikult täp­seid värve lisavad J. Krjukov, S. Luik, E. Spriit seltskonnalõvidena. “Eimillestki” tehtud lavapilt (K. Talisoo ERKI-st), eriti leidlik ja mitmeplaaniline õhupallisümboolika aitab lavastuse olulisi mõttesuu­nitlust kujundlikult rõhutada.

Kursuse suutmisi näitab mitmeti uues valguses V. Panso lavastatud “Kuus tegelast autorit otsimas”. Üllatuslik Pirandello-avastamine ka meie publikule: tõe­lisuse ja illusiooni, elu ja teatri dialektika parimaid kujutamisnäiteid. “Teatritrupi” tegelaste aktsenteeritum väljatöötlus oleks üldmuljet veelgi tugevdanud. Autori an­tud balansseerimine groteski ja traagika nugateraval piiril ei saanud noortel näitlejatel täit kummalisusega vapusta­vat võimsust veel küll saavutada, kuid kogumõju oli ikkagi tugev. Peategelastest jääb eriti meelde K. Kerge tõhusa edasiminekuga draamanäitleja väljendusvahen­dite valdamises, ka S. Luik ja K. Tool, kes võõrastütrena jätkab “Tabamata imes” alustatud “isikliku ampluaa” avardamist.

*          *          *

Liikumine homsesse tegelikku teatri­voolu võib mõndagi siin põgusalt visandatust kas kinnitada või põhjalikult muuta.

Õnn kaasa, vaprust vajalikus endaksjäämises ja julgust pidevaks eneseületa­miseks!

Lea  Tormis




AUGUST
ETKNRLP
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
17 august

21:00
...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...
» vaata lisa
18 august

21:00
...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...
» vaata lisa
19 august

21:00
...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...
» vaata lisa
09 sept

19:00
Kogudus
» vaata lisa
10 sept

19:00
Kogudus
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
10
august
...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...
10
august
Prof Anu Lamp, tudengid Ingmar Jõela ja Teele Pärn osalesid rahvusvahelise teatriinstituudi maailmakongressil 17.-22. juulil Hispaanias
26
juuli
Teadur Madli Pesti osales rahvusvahelisel teatriuurijate konverentsil "Unstable Geographies, Multiple Theatricalities" 10.-14. juulil Brasiilias
18
juuni
Mart Kangro ja lavakooli tudengite "Kogudus"
18
juuni
Teadur Madli Pesti osales konverentsil "Dance and Democracy" 14.-17. juunil Göteborgis
12
juuni
Magistrantide happening "Popi ja Huhuu" 12. juunil koolimajas
05
juuni
Uus teatrimagister: Mihkel Seeder
21
mai
Lavakooli teadur Madli Pesti esines Põhjamaade teatriuurijate konverentsil
16
mai
Magistrandid esitavad: hääleimpro kontsert ja dokumentaalteatri projekt
16
mai
Lavakooli magistrantidele annab meistriklassi Exeteri Ülikooli õppejõud dr Konstantinos Thomaidis
16
mai
Lavakooli segakoor osaleb suvisel noorte laulupeol
13
mai
Lavakool ootab kandideerima doktoriõppesse
10
mai
Visuaalteater NO99s: lavakad esitavad Bloki luulet tantsuvormis
09
mai
Marion Jõepera kaitses doktoritööd postdramaatilisest dramaturgiast
09
mai
Lavakooli vokaalansambli kontsert-arvestus 10. mail kell 12 Rootsi-Mihkli kirikus
UUDISTE ARHIIV