ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50
    20 aastat lavakunstikateedrit
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust
    Helmi Tohvelman
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes
    Voldemar Panso
    Midagi Põhjas põhjal
    Ajalik-ajatu Tabamata ime
    Vastab Lea Tormis I »
    Vastab Lea Tormis II
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








Teater. Muusika. Kino nr 12, 1992, lk. 3-15.


Vastab Lea Tormis (I osa)

 

Oled sündinud Eesti Vabariigis, õppinud-kasvanud-elanud Nõukogude Eestis ja nüüd jälle tagasi Eesti Vabariigis. Millisesse aega sa ise kõige parema meelega kuuluksid?

Saame elada ainult selles ajas, kuhu oleme sündinud. Tahtmist ei küsita. Aga mõtterännakutel olen küll liikunud ja elanud erinevates aja- ja ruumipunktides. Eriti armastasin neid kujutlusmänge (enamasti ajaloolistest romaanidest ja reisikir­jadest loetu põhjal) sõjaaegses lapsepõlves ja teismelisena pärast sõda. Ühel sõjaaeg­sel karjalapse-suvel leidsin metsalagendiku serval paari suure põlispuuga (tamm, pärn) kummaliselt võimsa hingusega erilise paiga, kuhu mind ikka tagasi tõmbas. Milleski meenutas see ajakirjas “Teater” nähtud “Vikerlaste” dekoratsioonikavandit: Eesti muinasaeg! Hilisem Norra- ja üldse Põhjala-elamus tuli muidugi ohtralt loetud eestiaegsest Põhjamaade romaanisarjast. Veel tundus raamatute lummuses, nagu oleksin kunagi elanud antiikses Kreekas, küllap ikka õndsa Periklese ajal (arvata võib, et ajastutäpsus polnud peaasi!). Oli muidki “oma” aegu ja paiku. 1960-ndatel tekkis lootus, et ehk saan mõned kohad ka tegelikult läbi reisida. Enamasti see unistuseks jäi ja jääbki. Laps aga elab ühekorraga unistustes ja realistina kõige reaal­semas hetkes – siis ei tekkinud mul kordagi mõtet, et saaksin kunagi päriselt kuhugi sõita.

Täiskasvanuna olen hirmsasti tahtnud ja suhteliselt vähe saanud reisida. Viis aastat tagasi õnnestus olla nädal Viinis ja paaril korral seal ka üksi uidata (saan õige tunde ainult sel viisil kätte). Leidsin kinnituse juba varem raamatutest, näiteks S. Zweigi “Eilsest maailmast” tärganud kummalisele äratundmisele, nagu kuuluks ma millegi poolest oma “vanaaegselt” vaimulaadilt sinna – õieti, laiemalt võttes, 1939. aasta eelsesse Kesk-Euroopasse. Seda ei saa loogiliselt põhjendada, ei püüagi.

Veel vähem on võimalik tagantjärele seletada (ka endale!) Nõukogude Eesti keskkooli viimastes klassides juba külge hakanud ajastulisi kirjutamis- ja mõtlemiskli¨eesid, mis pidanuks ju eelräägituga täielikus vastuolus olema. Miks ei ärganud kriitikameel, miks ma ei näinud kohe läbi kõlavate loosungite taga peituvat tegelikkust? Muidugi – sõda oli läbi, oli lootus eesti elu siiski kuidagi üles ehitada – see on inimlik. Minu põhihirm, lapsehirm oli olnud ja oli ka jätkuvalt sõda. Sõda tegelikult lõikas läbi selle kauge, eelneva elu. Laps ei juurdle vist tegelikkuse üle, kuhu ta määratud on. Miks siiski võttis inimvaenuliku süsteemi olemasolu taipa­mine nii palju aega? Võib-olla osalt just selle, oma sisemaailmas elamise, raamatute ja kunstimaailma uppumise tõttu? Kaasa rääkis ehk samast sõdadevahelise Euroopa tolerantsest kontekstist pärit eestiaegsete täiskasvanute, ka meie kooliõpetajate mõju, mis kas või alateadlikult andis edasi neid inimlikke väärtusi, seda humanis­mi? Püüdes samaaegselt – et lapsi mitte lõhestada – meid kuidagi sobitada uute arusaamadega – ikka positiivses mõttes. Võib-olla olen nüüd skeptiline ja läbinägelik igasuguste liiga ilusate deklaratsioonide (ja massiürituste!) suhtes just seetõttu, et nooruse pealiskaudsuses ja läbimõtlematuses olin kord peaaegu sattunud totalitarismi massipsühhoosi õnge. Kuna põhimõtteliselt kenad ideed inimeste võrdsusest, rahvaste sõprusest, rahuvõitlusest tundusid poliitiliselt lapsikule idealistile lapse­põlvest saadud hoiakute jätkamisena!

Kui sul oleks võimalik valida, millise Eesti Vabariigi valiksid – tollase või praeguse?

Endist ei ole enam, praegust ei ole sisuliselt veel. Ta sünnib palju kauem ja valulisemalt kui oma esimeses alguses. Juriidiline, riigiõiguslik järjepidevus on poliitikute asi. Meie peame muretsema vaimse, kultuurilise järjepidevuse eest – mis on lõppkokkuvõttes võib-olla olulisemgi!

Mul on kahju, et erudeeritud ajaloolased ja sotsiaalpsühholoogid on nii vähe puudutanud ja analüüsinud nähtust, mida võiks ehk nimetada süsteemi varjatud edasikestmiseks, inertsiparadoksiks. Mingid eestiaegsed struktuurid, rääkimata mõtlemis- ja tööharjumustest, kestsid veel Stalini ajal edasi – olen nõus Viivi Luigega, et päriselt kinnistus osa nõukogulikke struktuure alles suhteliselt vabade 60-ndate jooksul. Pole kahjuks alust loota, et nõukogulik tegutsemine ja mõtlemine nüüd kiiremini järele annab. Kõige ohtlikum eksitus on see, kui mõned noored arvavad end automaatselt vabad olevat. Lihtsalt endisele ja “endistele” vastandudes. See samal skaalal “vastu” ju neid endise mõtteviisiga seobki! Lihteestlasele on talumatu, kui tülgastuseni tuttavad on argumenteerimisvõtted, käitumisviis, ringkäendus... Kõik kordub, ainult teise värvi ja sildi all. Võib-olla ainult sellepärast peavad Riigikogus ikka veel olema ka kunstiinimesed oma loomupäraselt isepäisema ja suveräänsema vaimulaadiga.

Meeste mängud...

Ma vihkan neid mänge! Vastandina teatrimängule need ei ehita, vaid lammutavad inimest. Sest praegune hasartne mängujoovastus näib poliitikas liiga tihti suubuvat vastutustundetusse. Ju mehed peavad oma mänge mängima, sellega olen 60-aastasena juba leppinud. Nad pole ka nii mitme põlvkonna vältel saanud oma riigi, oma kodu asju ise otsustada. Välja mängimata mängud, mis nõukogude ajal asendusid virilate ja alandavate aparaadimängudega, on neid muserdanud. Nii võib ühise eesmärgi käest mängida, kuna neile on hetkel nii palju tähtsam see, kes neist peale jääb.

Seda on veider kõrvalt vaadata.

Seda on naistel kibenaljakas pealt vaadata. Olen kõike muud kui feminist – see oleks mees¨ovinism pahupidi! –, aga parlamenti ja juhtivatele positsioonidele ühiskonnas oleks kiirendatud korras vaja saada võimalikult suur protsent aruka naiseliku mõtteviisiga naisi. 17. oktoobri “Ekspressis” kirjutab sellest väga kainelt ja veenvalt Mihkel Tarm, aga metsisekukkedena kinnisilmi laulvad meespoliitikud teda vaevalt loevad! Kui naise loomulik tasakaalustav roll meie ühiskonnas normaalselt maksvusele pääseks, vabaneksid ka meeste rollid oma virildunud maskist ja arukate meespoliitikute (jumala eest, ma ei kahtle nende olemasolus) tarkus ei jääks tühja ärplemise varju. See on õieti nii elementaarne, et lausa piinlik rääkida. Teatris aga teatakse, et kõige raskem on aabitsatõdedeni jõuda.

Seljataga on lubadustest, sõnakõlksudest, maksahaakidest tulvil valimisvõitlus, kultuuriinimestel on rahast rääkimise kompleks (institutsionaalsel tasandil eelkõige) – samal ajal on kultuuriinstitutsioonid ja -inimesed nurka surutud väljaütlemata etteheidetega: priileivasööjad!... Kuidas sa ennast tunned sellises ajas? Ise värskelt koondatud? Millest mõtled?

Tunnen end, sõltuvalt tervisest ja kodusest olukorrast, kord meeletu sooviga “ära minna”, täiesti taanduda, kord jälle trotslikult: tahaks kultuurilammutamisele viimase jõuga vastu seista! Oleks tantnud puhast rõõmu ja vabanemistunnet oma riigi uues alguses (pisut helgust ju ometi oli?). Kuigi kultuuriloolasena tean, et ka pärast 1918. oli just kunstiharitlaste esmane pettumusreakstioon eriti suur. Äkki ongi loomulik see haritlaskonna vaimse opositsiooni jätkumine? Sõltumata sellest, milline poliitiline rühmitus parajasti võimul on. Nüüd tean, et instinktiivne tõrge inimese parimate tunnetega manipuleerimise vastu on intelligentsile loomulik ja hädavajalik.

Vaim peaks võimu (ka võimulepürgijaid) alati luubi all hoidma – “oma” võimu puhul ehk eriti. Sest selle eest oleme kõik vastutavad.

Et ei kummitaks oma riigis oma Kalevipoja-müüt: iseenda loomunõrkus neab su mõõga, iseenda rumal mõtlematus lõikab jalad alt...

Ma pole üheski teaduslikus või kunstilises käsitluses tabanud, kas keegi on ka rõhutanud nüüdseks äraleierdatud kujundi teist külge: kui kõik pirrud kahel otsal... jne, ja kui Kalevi käsi lõpuks kaljukammitsast pääseb – siis ju pääseb ka see KURI, keda/mida ta valvama seatud, vallale! (Kas nii on nüüd juhtunudki?) Erinevad võimud on eri aegadel Kalevit koju jõudnuks kuulutanud. Aga hoidku Taara millegi nii lootusetult lõpliku eest!

Millisena mäletad oma kodu? Mis sulle sealt kaasa anti?

See, et sündisin Tartumaal Aakre vallas, on õieti juhus. Suure majanduskriisi haripunktil oli tööpuudus, ema-isa olid noored õpetajad, heal juhul oli saada asetäitja kohti. Isa oli just parajasti kaitseväes aega teenimas, ema ajutiselt Pikasilla kooli õpetaja, kui sündisin. Järgmiseks leiti tööd kusagil Pärnu lähistel, siis ema õde, mu paljudest tädidest “kõige omam” oli minuga Pärnus. Vanemad olid lõpetanud vaese rahva laste kooli – Tallinna Õpetajate Seminari. Seal polnud õppemaksu, samas saadi aga õige soliidne ja edumeelne haridus (J. Käisi põhimõtted!). Nende mõlema unistus – ülikool – ei täitunud. Küllap nad oleksid, vahepeal raha teenides, Tartusse pürginud – aga see ebapraktiliselt vara loodud perekond ja lapsed! Kodust on pärit hariduse ja raamatu eriline väärtustamine, see on ehk minu põlvkonnal vanemate unistustest päritud ühisjoon. Mu keskkoolilõpu-klassiõdedel on peaaegu eranditult kõrgharidus. Aga nad on ühtlasi lastega perekonnainimesed. Meie teadvuses on võrdselt väärtustatud nii eriala kui perekond, suurem või väiksem rollikonflikt on algusest peale sisse programmeeritud.

Teadlik lapsepõlvemälu algab Viljandist. See hoovimajake Leola tänaval, kus elasime, on praegugi alles. Isa sai koha Valuoja algkoolis ja tegeles koolis ka Punase Risti tööga, samariitlusega, nagu siis öeldi. Vabariigi lõpuaastatel elasime juba Tallinn-Nõmmel, sest isa, kes oli ka mõned üsna mängitavad lastenäidendid kirjutanud, kutsuti Eesti Noorte Punase Risti vastasutatud ajakirja “Meie Noorus” tegevtoimetajaks. Olen seda nüüd uuesti lugenud; ma ei oskaks oma lapsekodu vaimu kirjeldada, aga seal see vist omajagu peegeldub.

Arvan, et lapsemuljed 30. aastate teisest poolest, majanduslikult kosuva Eesti ilusatest, puhastest ja turvalistest väikelinnadest ongi mu alateadvuses kujundanud kodususe ideaali. (Praegugi on olemas isa sünnitalu, juured Kehtnas, Harjumaal, aga ta oli suure pere kaheksas laps, talu jäi vanimale ja seal oleme ainult külas käinud.) Nüüd elan juba väga ammu Tallinnas, aga pole siin õieti kodunenud, igal võimalikul juhul põgenen maale. Mere ääres, metsas, peenramaal tunnen end kodus. Lapsekodu oli tegelikult see harmooniline õhkkond, mille isa ja ema kõikjal luua oskasid. Pidasin seda ainuvõimalikuks: teineteise, ammugi laste peale naljalt häält ei kõrgendatud, alati võis (aga ei pidanud!) kõigist oma rõõmudest-muredest rääkida ja alati sind mõisteti. Kasvatamine toimus kuidagi iseenesest, riiu ja eriliste karistusteta. Vaikse huumori ja esiletükkimatu, aga välise tagasihoituse all alati tajutava soojuse ja armastusega. Keelati vähe, vastutustunnet sisendati palju; ise vastutad, ise pead teadma, oled juba suur tüdruk... Tundus endastmõistetav, et kuna sind alati usaldati, siis püüdsid ka vastavalt käituda. Umbusk ja kahtlustamine on võõrad jooned. Lapsepõlvekodu andis mingi sisemise pidepunkti ja kaitstuse kogu eluks. Mõnes mõttes tegi ka kaitsetuks hoopis teistsuguste elukogemuste ees. Täiskasvanuna tuli süütunne, et ma ise ei suuda samasugust õhkkonda luua, nii hea pereema ega vanaema olla... Ja et vananedes ja väsides muutun ise ärrituvaks. Loomulikult oli ka meil arusaamatusi, tülisid, erinevaid tahtmisi, aga valdas kogemus, et pole vastuolu, mida ei saaks omavahel ära selgitada, lahendada, kokku leppida. Ajuti tunnen, et käitun nüüdki alateadlikult sellest lapsepõlveveendumusest lähtudes ja käin oma seletamispüüetega teistele närvidele! Konfliktsuses võib olla edasiviiv jõud – tean küll, aga...

Vist vähesed teavad, et su huvi tantsuteatri vastu on seotud su enese praktilise kogemusega, mis algab juba lapsepõlvest. Kust sinu tantsuhuvi alguse sai?

Esialgne teatri- ja tantsimishuvi algas Viljandist. Mind võeti mõnel juhul teatrisse kaasa ka täiskasvanute etendusele. Üks esimesi lavastusi, mida nägin, oli Agapetuse populaarne komöödia “Patuoinas”. Seal tegi kaasa meie perekonnatuttav, noor andekas Liidia Vohu. Istusime selleaegse “Ugala” saalis (Seasaare kõrtsi ülemisel korrusel), mul oli kohutavalt igav ja kaks küsimust: millal tuleb lavale tädi Liidia ja millal ma näen oinast? Aga sealt vist midagi hakkas. Olin arglik laps, keda vanemad pidid suhtlemiseks julgustama, aga ei kartnud esineda, naljakas küll. Ei avalikul teatrijõulupuul, ei teatris tervet etenduse vaheaega “maha tantsides”. Lapsed teevad seda ikka, aga tol ajal oldi avalikus kohas, teiste silma all, tavaliselt väga vaospeetud.

Kust see esinemistarve... või hoopis teatriveri?

Võib-olla tõesti ka natuke teatriverd, sest isaisa, keda ma ei ole ise näinud, Mats Rummo, oli noores põlves, enne taluperemeheks ja valla asjameheks saamist ehitusmees, rändas ühest kohast teise ja tegi ka asjaarmastajatega teatrit. Olen hiljem mõnd kiitvat lehesõnumitki tema mängu kohta lugenud. Näitlejaverega pidi olema ka kuulus hobusevaras, Eesti Robin Hood – Rummu Jüri (oli ta nüüd mu vana-vanaisa lellepoeg või umbes nii). On meilgi oma “aadlisuguvõsa”!

Kuidas sattusid kuulsasse Neggo stuudiosse? Mida sealt mäletad?

Mind viidi Gerd Neggo tantsustuudio lasterühma vist 1938/39. aasta talvel. Olid ka mingid katsed ja ma sain sisse: määrav oli muusika järgi improviseerimine. Neggo pidas seda tähtsaks ja sellega tulin toime, sest just see mulle meeldis. Isa-ema ei arvanud, et minust peaks sellepärast veel tantsija tulema. Sõja ajal (ema jäi perega üksi, vend sündimas, isa oli Venemaal, sai Kunstiansamblitesse) polnud tantsuõppimine mulle enam võimalik. Aga huvi jäi. Enne sõda oli mind viidud Tallinnasse balletti vaatama, ka mõnda operetti, kus rohkem tantsu sees. Väga eredad mälestused, mida ma sain hiljem eesti tantsuteatri ajalugu kirjutades kasutadagi, on Rahel Olbrei balletilavastustest. Tantsu kaudu teatri juurde sattusingi.

Tantsustuudio oli vist siis enne päriskooli, millal see tuli?

Sel ajal olid isal ja emal juba korralikud kindlad töökohad ja mind otsustati panna kooli, mis annaks keeled kätte ja avaks otsetee kõrgharidusele. Kool lasti endal valida (7-aastaselt! Aga selline oli nende põhimõte: ise otsustad!). Valisin Prantsuse Lütseumi – kahtlustan, et peamiselt kena koolivormi pärast, Inglise Kolled¸i oma oli rangem. Katsetel sissesaamine tõstis eneseteadvust. Aga oli 1940. aasta kevad ja sügisel läksin kodu lähedale Kivimäe algkooli – lütseumi ju enam polnud. Prantsuse-kiindumus ometi jäi, võtsin Koreograafiakooli vähestele keeletundidele lisaks m-me Leida Liblikult eratunde (7. keskkooli lõpetasin küll Prantsuse Lütseumi majas, aga seal oli meil inglise keel). Ka Moskva teatriinstituudis sain prantsuse keelt õppida... Ent selleaegne keelteõpetus andis siiski vaid passiivse oskuse: loed ja tõlgid.

Kuidas sa koreograafiakooli jõudsid ja miks see lõpetamata jäi?

Kui Anna Ekston endises Töölisvõimlas Tõnismäel 1944/45 “Estonia” balletistuudio avas, läksin. Kuigi olin 12-aastane “aktselerant”, pikaks kasvanud ja paistsin vanem. Jalad ei andnud ka enam lahtisemaks venitada, aga vastu mind millegipärast võeti. Neggo juures olid musikaalsus ja omapära tähtsamad kui tehnilised eeldused, klassikalise balleti puhul oli asi rangem. Kahjuks kadus pärast sõda meilt muude tantsukoolkondade õpetus ja jäi obligatoorne vene klassikaline ballett kui ainus võimalus. Ekston lõi tugeva kooli, tänu talle ja ta töö jätkajatele on eesti balletitantsijad ka mujal maailmas hinnas. Aga mitmekesisuse pikaaegset puudumist põeb meie tantsuteater veel tänagi, avatud maailma aegu.

1945 sai stuudiost Koreograafiakool (praegu jälle loomulikuma nimega – balletikool), kus esialgu siiski õpetati isegi Dalcroze’i rütmikat ja veel mõnd kodanlikku igandit – kuni õppekavad kiiresti unifitseeriti üleliidulise eeskuju järgi, “ülearune” kadus. Eraldi ainena jäi siiski eesti rahvatants – Ullo Toomi. Mind peeti koolis isegi kaua, 5. klassini. Olin enesekriitiline ja taipasin õige pea, et õiget klassikatantsijat minust ei tule – füüsilised eeldused pole piisavad. Anna Ekston ja Arkadi Pallo rääkisid sellest päris avameelselt, aga arvasid, et võiksin ikkagi lõpetada ja siis Moskva Teatriinstituudis tantsupedagoogikat edasi õppida. Olin väga rõõmus. Ent 1949/50 toimus juhtkonna vahetus, uued ülemused leidsid, et õpetaja peab ise olema perfektne tantsija. (Küllap selles oma tõetera on.) Olin tookord nii löödud, et muid võimalusi tantsuga tegelda enam otsima ei hakanudki. Muidugi jäi kipitama, et ei saanud pedagoogivõimalust ära proovida. Kaotatud aeg see pole, see on mulle väga palju andnud, ja tantsuteatrit oleks ilma isikliku kogemuseta palju igavam olnud uurida ja ka vaadata.

Üks pisike ebaametlik diplom mul siiski on, pean seda väga kalliks. Selle kauni, oma käega vormistatud tunnistuse andis mulle Helmi Tohvelman – tõendina, et olen läbi teinud tema kursuse! Olime siis juba lavakunstikateedris kolleegid, ühendasin oma liikumisvajaduse sooviga Tohvi metoodikat seestpoolt näha. Ja konservatooriumi nõudmisega, et Tohvi koolitusprintsiibid peavad õppejõule ette nähtud teadusliku tööna vormistatud olema! Väheke häbenedes tegin kaasa, kui vähegi aega jätkus, nii II kui III lennu tantsutundides ja panin pärast midagi ka kirja. Tohvi tähendus teatrikoolile on teada, mulle oli temaga suhtlemine, ta inimlik hellus olulisem, kui iial sõnastada oskaksin. See algas õieti juba siis, kui sain ta (taastatud “Estonia” avamiseks) lavastatud “Kalevipojas” balletikooli õpilasena kaasa teha. Kui hakkasin hiljem eesti tantsuteatri ajalugu uurima ja mälestusi üles kirjutama, sain lähemalt tuttavaks veel mitme vanema põlvkonna erakordse inimesega – Ida Urbeli, Lilian Looringu, Robert Roodiga, rääkimata Rahel Olbrei kunagise trupi tantsijate põlvkonnast. Teatrimälu on elav ja konkreetne, mälu, mida kannavad edasi reaalsed inimesed – ainult arhiivimaterjalist teatriraamatud ei sünniks. Tohvi puhul sain osa ka otsesest tööst koos temaga, ja see kogemus on kirjutavale inimesele eriline.

Aga seda unistust pole sul olnud, mida on kriitikuile ikka patuks pandud – saada näitlejaks?

Ma ei arva, et teatrist kirjutaval inimesel tingimata peaks tegelik teatrikogemus olema, aga seda omal nahal tunda liiga ka ei tee. Meie ajal õpetati teatriteadlastele Moskva GlTIS-es tegeliku näitleja- ja re¸iitöö aluseid ühe aasta vältel, ju siis peeti oluliseks. Hiljem kadus see õppeaine ära. Paljudel kriitikutel on lavastajakiusatusi olnud, nagu hästi teada. Panso pakkus 1960-ndatel võimalust mõne ta lavastuse juurde assistendiks tulla. Arvasin siiski õigemaks oma rolli jääda ja proovide üleskirjutamisega piirduda. Küllap olen oma võimalikud re¸iikalduvused saanud Veljo abitöölisena realiseerida, talle ulatuslikumate teoste kontseptsioone-libretosid koostades, laulutekste otsides ja kokku pannes jne. Teatrisse näitlejaid piinama pole läinud, hea seegi. Lavastaja ei pea minu meelest niivõrd seletama (seda oskab ka kriitik) kui näitleja loomevõimet käivitama, teatrimaagia sünniks eeldused looma. See on väga eripärane anne ja võime.

Ei, näitlejaks tahtnud ei ole. Kuid toonases IV keskkoolis, kus käisin 6.-8. klassini, oli meil tüdrukutekamp, kelle peamine elusisu oli õige omamoodi teatritegemine. Koolipidudel esinesime muidugi ka, kui vaja – näiteks maskiballil stseeni ja lauluga operetist “Kolm musketäri”, mis parajasti “Estonias”, veel “Gloria” laval, suure eduga läks. Teismelised tüdrukud, sulgedega kübarad, teatrist laenatud rapiirid ja piiksuvad hääled – küll see võis naljakas olla! Katsuge veel seda mahutada praegusesse standardkujutlusse Stalini-aegsest Eesti koolist! Meile, neljale tüdrukule oli endale kõige tähtsam, et käisime hilisõhtuti pärast kooli aeg-ajalt koos ja mängisime mõnest raamatust või teatrist laenatud sü¸ee alusel (“Tuulest viidud”, “Baht¨isarai purskkaev”), kokkulepitud tegevuskanvaaga, aga kohapeal improviseeritud tekstiga lugu ainult omavahel ja iseenda jaoks. Ilma vaatajateta, muidu olnuks nagu omaleiutatud commedia dell’arte! Kostüümid, meie keeli “draamakaltsud”, olid osalt omatehtud, osalt sugulastelt kokku kerjatud (Lillu Semperi ema garderoob sai mõnevõrra kannatada). See kummaline harrastus suri iseenesest välja siis, kui me ei suutnud enam tões ja vaimus mängida, vaid hakkasime üksteist häbenema ja veiderdama. Olime vanemaks saanud. See mäng ei seostunud kuidagi koolinäiteringilise isetegevusega või tahtmisega kunagi ka laval näidelda.

Aga kuidas tuli siis teatriteadus?

Teatriteadus (vene keeles teatrovedenie, mis on vähem pretensioonikas, tähendab umbes teatriteadmist ja meeldib mulle rohkem) – see tuli nähtavasti loomulikult kõige kaudu, millele eespool viidatud. Olin mõne väikese retsensiooni või reportaa¸i juba kooli ajal kirjutanud – vist filmist, midagi isetegevusest. Ega ma siis ainult lolle luuletusi ja laulutekste teinud, mida tagantjärele häbenen. (Hea vähemalt, et üsna ruttu aru sain ja järele jätsin.)

Teadsin, et mu tulevane kõrgharidus peab olema teatriga seotud. Eestis sellist kooli polnud, meie Teatriinstituut suleti. GITIS-e eesti stuudios õppiv Vello Rummo õnneks teatas, et seal on ka selline eriala, mis ühendab teatri, kirjanduse ja muude kunstide ajaloo õpetuse, teatrikriitika ja veel palju muud. Äkki oli selge: seda ma tahangi! Ajaloohuvi oli mu ellu tulnud just kirjanduse ja kunstide kaudu, ka tantsukoolis armastasin ajaloolise tantsu tunde (nendega tulin paremini toime), seega mitte ainult liikumist muusikas, vaid ka ajastu tausta tajumist, teiste aegade hingust tantsus.

Mida tähendab sulle Moskvas õppimine praeguse, vene kultuuri pisut vältiva-pelgava hoiaku taustal?

Tagantjärele tean, et Moskva oli tollal tõenäoliselt parim võimalus, mis mulle osaks võis saada. “Oleks”-mänge pole ju mõtet mängida, eks? Et oleks eesti aeg kestnud, oleksin ehk Neggo stuudios tantsinud, alles hiljem kirjutama hakanud, vahest Pariisi õppima pääsenud... Õnneks ei olnud mul Moskvasse minnes eelhoiakuid ja seal oli – 1951, ikka veel! – head teatrit ja väga häid, veel tsaariaegse ja ka välismaise koolitusega vanu professoreid. Esialgu ei ütelnud nimed mulle kuigi palju, alles aja jooksul taipasin, et meie õpetajate ja meie õpikute autorite hulgas oli ka neid, keda mõni aasta varem “antipatriootlike teatrikriitikute”, “Lääne ees lömitavate kosmopoliitidena” parteilise otsusega sajatati! Või kes muidu osaliselt põlu all olid. Isegi meie kursuse juhendaja, Stanislavski ja Nemirovit¨-Dant¨enko kaastööline, legendaarne kriitik, teoreetik, ajaloolane (vahel ka lavastaja!) Pavel Markov oli sunnitud siis just äsja MHAT-ist ära tulema. Stefan Mokulski, hiilgav erudiit ja teatriloolise koolkonna juhte, oli veel mõne aasta eest olnud GITIS-e direktoriks. Nüüd oli ta tagandatud – aga tal lubati (paradoks!) edasi õpetada! Ta luges meile Lääne-Euroopa teatrit ja Molière’i erikursust. Kunstiajaloo professor Tarabukin (Panso “Portreede”-raamatus on temast värvikas visand) õpetas nägema ja hindama erinevaid kunstivoole, ajastuid, stiile. Tal polnud vaja öelda sõnakestki ei nn sotsrealismi poolt ega ka vastu! Kõik muu oli iseenesest huvitavam ja kunstilisem, tahtmatugi võrdlus õpetas ise. Ta lihtsalt näitas kogu aeg pilte ja analüüsis puhtkunstiliselt! Tagantjärele tajun, et see oligi vanade professorite meetod nendes poliitilistes oludes – mille tõelist olemust meie siis küll ei taibanud! – endaks jääda. Nad vahendasid võimalikult rohkem head kunsti, mis neid endid vaimustas. Ja see mõjus, see kasvatas. Nn poliitilised ained ja poliitiliselt “teadlikumad” loengud (loomulikult oli ka see kõik olemas) olid selle kõrval hallid ning on ammu meelest läinud. Kaasajale lähemale tulles oli asi muidugi keerulisem, kui kaugema ajaloo puhul. Palju jäi lihtsalt puudutamata. Kuid tänu just neile autoriteetsetele professoritele me vähemalt teadsime, et oli olnud näiteks põnev ja vastuoluline Meierhold! Varsti hakkasid temast jälle raamatud ilmuma. Ajastute murranguhetk, silmade avanemine algas meie õpingute ajal ja vähemalt minusuguste, otse keskkoolist tulnute jaoks langes see õnnelikult kokku loomuliku täiskasvanuks saamise protsessiga. Õpetajad olid pinnase ette valmistanud, ei mäleta mingit ¨okki, küll aga pikapeale arusaamist, et olen olnud rumal, pime, pealiskaudne. Et oma peaga mõtlemist tuleb püüda rakendada ka poliitilistes protsessides orienteerumiseks.

Nüüd on Venemaal hakatud meie kõige austatumatest professoritest mälestusi ja uurimusi avaldama ja alles nüüd saan nende tollasest olukorrast rohkem teada. Kuidas universaalse haardega kultuuriloolane Aleksei D¸ivelegov oskas Itaalia renessansi kunstist ja Medicite õukonnast ülima ajastutäpsusega ometi nii kirjutada, et see peaaegu otsesõnu nõukogude kaasaega iseloomustas! Seda “veealuse” ja ridadevahelise teksti lugemist hakkasime ajapikku omandama ja kirjutades ka ise üritama. D¸ivelegov luges meile commedia dell’arte’t ja oli ka ise nagu mingist teisest ajastust pärit (oligi! T¨ehhovi intelligent!) kaunis valgehabemeline ja -päine vanahärra. Ta suri, kui olime II kursusel. Kui midagi kahetsen, siis seda, et ei olnud vanem ja targem ega osanud neilt inimestelt rohkem õppida, nagu oskas tookord 30-nene Panso. D¸ivelegovi Euroopa teatri ajaloo loengud võttis üle ta õpilane, hulga noorem ja temperamentselt artistlik Georgi Bojad¸ijev. Tema aitas mind hiljem tõsiselt, kui Moskva Kõrgem atestatsioonikomisjon ei tahtnud esialgu mu kandidaadikraadi kinnitada Eestist lähtunud 40-leheküljelise kaebekirja tõttu, kus tõestati, et ma olevat vene balleti traditsioone halvustav kodanlik natsionalist. Õnneks oli parajasti 1960-ndate algus ja Bojad¸ijev – seda asja uuriva komisjoni esimees!

Moskvas algasid juba Stalini surma järel muutused üsna kiiresti, vähemalt tajusime neid instituudi üldises õhustikus ja uute õppeainete lisandumisega: filosoofia ajalugu, filmiajalugu, kommete ajalugu. Nägime elu esimesi välisteatreid – Comédie-Française, Peter Brooki “Hamlet”. Olime Moskvas koos Veljoga – ta tuli Tallinna, Konservatooriumist sinna üle. Eestis oleks ta ankeet (köstri poeg) sel ajal kahtlaseks osutunud, seal ei huvitanud see kedagi. Natsionalismis ka ei kahtlustatud, vastupidi, suunati rahvusliku helikeele poole (prof ¦ebalin, ka üks “põlualuseid”). Elu on paradoksaalsem kui harjunud kli¨eed. 1956 Tallinna tulnud, tundus mulle just siin kõik alles vägagi jäätunud ja ettevaatlik. Ilmselt oli ka Moskva igasugune, oleneb, kuhu keegi sattus, kellega lävis või lävida tahtis. Hiljem, Hru¨t¨ovi vabamatel aegadel aeg-ajalt mittestatsionaarse aspirantuuri vahet käies (kuna õppimise ajal sündis poeg, siis statsionaarsesse aspirantuuri jäämine ei tulnud kõne alla), olin juba ise nõudlikum ja läbinägelikum. Moskva demokraatliku teatrirahvaga oli meil seekord ühine võitlus. Seal sageli ise löögi all, said nad siin mõnikord pisut aidatagi – Moskva oli meie ülemustele ju argument! Nata¨a Krõmova, Konstantin Rudnitski, Rimma Kret¨etova... Aga stagnaajal ei suutnud end, headest sõpradest hoolimata, enam Moskvasse kuigivõrd sõitma sundida. Sest pinnale olid siis mitmel pool kerkinud need, keda olime pidanud kõige andetumateks – või müüdavamateks. Ka GITIS-es. Jätsin doktorantuuri minemata ja doktoritöö vormistamata, kuigi raamat “Eesti teater 1920–1940” siin siiski ilmus. Aeg oli vahepeal muutunud, tülpimus sai võitu.

Kas GITIS oli see, kust tulid esimesed suhted praktikutega eesti stuudio, koolikaaslased-näitlejad? Mida see on sulle tähendanud, et oled teatrit arvustama tulnud, teatriseltskonda sisenenud mõnes mõttes juba tuttava inimesena? On see midagi lihtsamaks või raskemaks teinud?

See algas lapsepõlves, juba enne GITIS-t olin ju teatris nii palju, kui vähegi võimalik. See, kuidas näitleja töötab, proovitegemise protsess, on minu jaoks imepärane ja kordumatu. Aga loomult pole ma see, kes teatris lava taga istub, või kohvikutes koos näitlejatega; kes üldse nii väga tahaks tungida kulissidetagusesse ellu. Olen sellest pigem eemale hoidnud, isegi oma heade sõprade puhul. Tunnen küll vajadust (ja puudust!) mõttekaaslasliku suhtlemise järele, aga see on midagi muud ja jääb kahjuks vananedes ikka harvemaks. Pikkade telefonivestluste tasemele parimal juhul!

Algusaastatel, kuna paljud mind varem teadsid, oli mul kergem Eestisse tagasi tulles uuesti teatriellu siseneda. Kas või näiteks teatrimälestusi üles kirjutades, vanemate näitlejatega vesteldes. Isa aura saatis mind, tajusin, et tema vastu tunti teatrimaailmas usaldust, kuigi ta oli olnud kultuuriametnik nagu ma isegi esimestel aastatel.

Aga mida tähendas GITIS-e eesti stuudio sinu jaoks, oli see juba teadlik teatriprotsessi seestpoolt vaatamise periood? Kas sa juba sealt midagi õppima hakkasid?

Täiesti kindlasti, kuigi sellised asjad käivad nii noorelt õieti teadvustamata, lihtsalt huvist. Hoopis hiljem jälgisin Merle Karusood, kes tuli lavakunsti õppima juba väljakujunenud inimesena, kes teadis, mida ta tahab, mida tal koolist ja teatrist vaja on. Ei, mina õppisin paljutki spontaanselt. Aga eesti stuudio diplomilavastuste üksikasjalike proovide jälgimine oli erakordne kool. Kardan, et proovid on mulle sealtpeale huvitavamadki olnud kui etendused! Näitlejakursustel on tüdrukuid vähem, nad kutsusid mind oma tantsutundidesse. See oli jälle teistmoodi kool.

Mida on praktikud sulle õpetanud?

Seda ei saa täpselt sõnastada. Näiteks: mitte pelgalt vaatama, vaid tõesti nägema etendust. Mõnes mõttes olengi neilt kõige rohkem õppinud. Sest raamatutarkus jõuab päriselt kohale alles siis, kui tegelikus teatrielus juba pisut sees oled olnud. Teatris ilmselt ei ole teooria ja praktika üldse nii selgelt eristuvad kui teiste kunstide puhul: see on meie nõrkus ja jõud. Väga töömahukas protsess, teatriproovide regulaarne üleskirjutamine (ideaalis ka lavastuse üksikasjalisem jäädvustamine) on eriti õpetlik. Muidugi peab tegemist olema huvitava lavastajaga.

Kõige rohkem olen istunud Panso proovides, temalt õppinud. Panso parimatel aegadel valitses proovis selline kordumatu, rõõmus, põnev töömeeleolu, mis iseenesest avas näitlejate loomekanalid. Ja millised näitlejad seal olid – Draamateatri raudvara! Ja Noorsooteatrisse tulid Eskolad, Järvet, Mandri, Lindau... Eriti õpetlikud olid ¦apiro T¨ehhovi-proovid, mida samuti üles kirjutasin. Ta tegi assotsiatsiooniderohket peenpsühholoogilist ja samas teatraalselt väljenduslikku tööd, mida meie teatrites kunagi küllaga pole olnud. Hoopis teistsuguselt psühholoogiline, samas ratsionaalselt konstruktiivne oli soome lavastaja Sakari Puuruse Maeterlincki-lavastamine meie Draamateatris.

Nüüd on tulnud uued põlvkonnad, muidugi oleks väga põnev ka seestpoolt näha, kuidas nemad teatrit teevad. Aga sinna mingu juba nooremad teatrist kirjutajad (kui lubatakse). Näitlejatele ei tarvitse see esialgu meeldida – töö on algusjärgus ju väga intiimne. Aga lavaproovi võib ikka minna. Või – olla alati vaikselt kohal, nagu kapp või tool nurgas, millega ära harjutakse. Või – rühmatöö puhul – saada rühma liikmeks! Aga proovis istuja enam tavalist arvustust kirjutada ei saa, ta on ise liialt asja sees.

Isiksused, kes on mõjutanud sinu kujunemist inimesena, kriitikuna?

Osa neist on siin juba kirjas. Ma ei tahaks loetleda, toredaid inimesi olen kohanud palju rohkem kui ebameeldivaid.

Midagi väga olulist äratas minus meie kunagise koolikamba sisuline liider Malle Palm, viiulikunstnik Rudolf Palmi andeka pere vanim laps. Lugemissoovitustega, kummaliste ideede genereerimisega. Kardan, et muidu oleksin niljem äkki olnud liiga korralik õpilane.

Kui pärast Moskvat Kultuuriministeeriumi Kunstide Valitsuses n-ö sundaega teenima pidin, oli mulle väga oluline kolleeg Margarita Teder (hiljem töötas Teatriühingus). Mäletan siiani üht ta esimest “õpetust”: me oleme siin selleks, et võimalikult palju ülalt tulevaid totrusi kinni pidada või neutraliseerida, et need teatritegijaid vähem segaksid!

Üle aegade lemmikuid teatripraktikute maailmast?

Üle aegade? Näiteks Molière!

Või Hilda Gleser, kes suri mu sünniaastal.

Hilisemaid ei loetle, aga mõtlen nende peale. Naljakas, ei tunnegi ennast nii vanana, aga olen kaasa teinud (ka siis, kui ma ei saa kohal olla, jälgin ja olen mõttes teatrisündmuste juures) väga suure tüki eesti teatriloost. “Eesti Raamatu” plaanis oli mõne aasta eest raamat muutuvast teatriprotsessist – kus mõned mu erinevate aegade teatriartiklid vaheldunuksid meenutuskildude ja tänaste kommentaaridega. Kui keegi seda veel vajaks, tuleks siiski katuse alla viia! Kuniks mälu.

Praktikute tagasiside? Viimane piirdub küll enamasti kas vihase või solvunud vastulausega avalikkuses või põgusa õlalepatsutusega tänavanurgal: “Tore artikkel oli”.

Kõige rohkem on puudu teadmisest, et sind on ära kuulatud. Ja kuuldud. Teatritegija ootab kõige rohkem, et ta taotlusi mõistetaks. Eks kirjutaja samuti! Tagasiside – hell küsimus, sest teatrist kirjutaja jaoks jääb see sageli olemata. Neid väheseid kordi, kui keegi tegijatest on ütlema tulnud, et luges ja ka mõne iva leidis, mäletan õige hästi, sest see on suur rõõm. Vihaseid vastulauseid pole mulle eriti palju osaks saanud – aga ma olen kriitikat ju ka suhteliselt vähe kirjutanud, eriti viimasel ajal. Tuleb meelde üks paarikümne aasta tagune kõnekoosolek, kus mind hakati kriitikuna kiitma, kuigi siis juba rohkem teatriajalooga tegelesin. “Hea kriitik on surnud kriitik – või vähemalt vaikiv kriitik,” parafraseerisin tookord. See osutus nukraks tõeks, kui Valdeko Tobrot alles pärast ta varast surma kiitma hakati.

Kriitik peab (peaks) teatrit armastama, teater kriitikut ei pea (ei saagi?). Vastamata armastuse vaev ja pidev identiteedikriis käivad vist kunstikriitikuga üldse, teatrikriitikuga eriti, kaasas! Sest tema objekt on nii efemeerne ja muutlik. Ja nii hirmus haavatav. Loova inimese alateadlik enesekaitse ja kaitsetus: ma ei loegi kriitikat! Kriitik valib oma elukutse ise ja siis tuleb teada, et see kõik käibki elukutse juurde. Pavel Markov ütles seda oma viimasel loengul meid ellu saates. Aru saime alles palju aastaid hiljem.

Kas sulle ei tundu, et jooksvas kirjasõnas paistab meie teatrielu pisut uimane ja loid. Meie teatriarvustustest kujunev pilt on kuidagi väärikas ja just loomingulises mõttes igav. Ei mingit poleemikat nii kriitikute-kriitikute kui kriitikute-praktikute vahel, ei uusi, intrigeerivaid, rutiinsest igapäevateatrist üles raputavaid ideid. Ja teatritegijad ise nemadki oleks justkui kõigega rahul (või siis ettevaatlikult vait?). Meie vaidlustes, kui need tekivad, pole mängu, hasarti!

Praegu on kõik ettevaatlikud, äraootlikud! Nii tegijad kui hindajad. Põnevus tekib alati siis, kui teatris midagi toimub. Meie vaidlused kipuvad enamasti minema isikute vastuoludele ja sellepärast ei taha neid, tüütu on. Kui tekiksid ideede, vaatenurkade vastuolud, ehk tuleks midagi kasulikku.

Kuidas sa oled rahul meie praeguse päevakriitikaga, mida viimasel ajal ilmub võrreldamatult rohkem kui näiteks viis aastat tagasi? Kas see ütleb midagi teatri kohta ära, suudab see midagi olemuslikku tabada?

Pedantselt eritledes – meil on rohkem teatri¸urnalistikat (ka väga vajalik ala) kui päris teatriarvustust. Loen noori kriitikuid, nad kirjutavad huvitavamalt kui meie omal ajal. Paraku vaatan arvustust ikka selle pilguga: kui palju see peegeldab ja jäädvustab praegust teatripilti. Teatrikriitika läheb ju sujuvalt ajalooks üle, sest objekt ise ei säili.

Pisut ühekülgseks jääks, kui aktiivselt kirjutaksid ainult noored. (Ainult nemad jõuavad veel palju vaadata, igale poole sõita.) Aga kindlasti peaks järjekindlalt kirjutajate hulgas olema ka vanema põlvkonna kriitikuid (Lilian Vellerand ja Ülo Tonts on õnneks jätkanud), teistsuguse kogemuse ja võrdlustaustaga. Kes ei näe elu esimest, vaid kümnendat Hamletit! Mõlemad vaatepunktid peaksid esindatud olema. Üldpilt võiks olla umbkaudses vastavuses publiku struktuuriga.

Milline aeg on sinu arvates olnud eesti teatrikriitikas huvitavaim? Minule näiteks see aeg, mil aktiivselt kirjutasid Paul-Eerik Rummo, Unt, Vahing, ka Allik ja Mutt, lisaks muidugi sinu, Kase, Velleranna, Neimari, Vanaveski arvustused ning aeg-ajalt mõtteid Pansolt.

Hea sulega teatritegijad kirjutavad enamasti huvitavamalt kui meiesugused. Nii meil kui mujal. Enne sõda oli põnev, kui head ja erudeeritud kirjanikud pidevalt teatriarvustusi ja -ülevaateid kirjutasid. Teater iseseisva kunstialana, mitte kirjanduse ripatsina oli kirjanik Semperi – meil esmakordselt – rõhutatud põhimõte. Praegune kirjanik on vist hakanud seda iseseisvust pelgama või põlgama? Aga väga täpselt on oma TMK intervjuus teatrist rääkinud Madis Kõiv!

Loomulikult oli nimetatud kriitikaaeg huvitav, sest aeg ise oli elevil: 60/70-ndate lootused-pettumused ja kirglik vajadus olulisi kunstinähtusi kaitsta. Kui teater on huvitav, on huvitav ka kriitika. Aga kas teatakse, kui palju kriitikat siis ilmumata jäi? Aruteludel, konverentsidel, eravestlustes sai rohkem ära öelda, aga sellest on vähe jälgi.

(jätkub järgmises alapeatükis)



DETSEMBER
ETKNRLP
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
14 dets

19:00
Kunst
» vaata lisa
15 dets

19:00
Impeerium
» vaata lisa
16 dets

19:00
Impeerium
» vaata lisa
19 dets

19:00
Impeerium
» vaata lisa
20 dets

19:00
Õpetatud naised
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
11
dets
IMPEERIUM
11
dets
Vastuvõtt lavakunstikooli on alanud
03
dets
"Õpetatud naised" Eesti Draamateatris
03
dets
Lavakunstikooli magistrantidele annab vokaaltehnika meistriklassi prof Theodoros Terzopoulos Kreekast
03
dets
Loengusarjas "Ruum": 14. jaanuaril Izumi Ashizawa
22
nov
Uus lavastus: Izumi Ashizawa ja magistrantide "Väike jumalanna" Eesti Draamateatris
22
nov
Kolm lavakooli tudengit vaidlevad kunsti üle lavastuses "Kunst" - etendused detsembris ja jaanuaris
19
nov
Panso preemia pälvis Priit Põldma
19
nov
Panso päevad: lavakooli üliõpilased ja vilistlased esinevad Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis
13
nov
Lavakunstikooli 60. juubeli tähistamine
02
nov
Toimus esimene EMTA ja EKA loomeuurimuslike doktorantide ühisseminar
02
nov
Lavakunstikooli magistrantidele andis meistriklassi David Lloyd Suurbritannia trupist Jasmin Vardimon Company
01
nov
Lavakooli teadur Madli Pesti ja doktorant Piret Jaaks osalesid konverentsil "Politics and Community Engagement in Doctoral Theatre Research"
01
nov
Üliõpilaste lavastus "Maamõõtjad" Paide Kultuurikeskuses
30
okt
Lavakate draamamaraton 31. oktoobril Vaba Lava proovisaalis
UUDISTE ARHIIV