ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50
    20 aastat lavakunstikateedrit
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust
    Helmi Tohvelman
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes »
    Voldemar Panso
    Midagi Põhjas põhjal
    Ajalik-ajatu Tabamata ime
    Vastab Lea Tormis I
    Vastab Lea Tormis II
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








12.10.2000

Loetakse ette homme Tohvi päeval Linnateatri Taevalaval.

 

Eesti tantsuteatri arengust I

 Tohvile mõeldes (1900-1983)

 Ring on üks tantsuliikumise – aga võib-olla ka inimolemise põhikujundeid. Lihtsast kehasoojendusega ringiliikumisest algasid enamasti ka Tohvi, meie Helmi Tohvelmani lavaliikumise tunnid. Ja niiviisi, nagu õnnekombel säilinud filmijupiltki näha, liikus Tohvi noorte ringis kaugelt üle poolesaja aasta. Küllap kauemgi, aga mõtlen kindlalt teadaolevat aega ta enda tantsuõpingutest 1926/27 alates, mil temast õige pea ka teiste õpetaja sai. See polnud suletud ring – need küpsemise ja enesestandmise aastaringid, mida ta oma südame ümber kasvatas, avardusid aina.

Täna on Helmi taas kogunud enda ümber mõttelisse ringi kolleege, õpilasi – oma vaimulapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi – ja ka neid, kes tahavad mäletada mälestuste mälestusigi – sest see seob meid omavahel ja annab tuge.

Tohvi oli, on ja jääb. Inimese süvasisu aimame ainult, ja liigutuste keel, inimese ürgseim väljendusvahed, aitab kaasa. Aga igal mäletajal on ka oma Tohvi, omad hetked ning kõik need kokku võivad täielikuma pildi anda.

Juhatagu mu tänased sõnad sisse meenutuste paljususe – ikka tänase ja tuleva tarvis, kui sajandi eakaaslasest Tohvist räägime.

Alustada tuleb esimesest südameringist – kodukoht, kodu… Väätsa valla Lõõla.

Et mitte ümber öelda aastakümneid tagasi Tohvilt kuuldut, kasutaksin paari lõiku ta oma jutust, mida 1970. aastal olin taibanud kirja panna.

“Orel – isa ja ema mõlemad mängisid. Kust nad õppinud olid – ei tea. See oli muidugi mäng enda jaoks, aga Punschel [luterlike koraalide kogumik] oli kodus. Ema endises kodus oli ka olnud väike omatehtud orel. Selle võttis mehele minnes kaasa.

Ükskord enne pühi käis isa teiste külameestega Tallinnas sigu müümas, siis sai head hinda. Ma ei tea, miks nad olid Toompeale läinud – kas öömaja või peatuskohta otsima. Aga seal nad olid oma regedevooriga olnud ja äkki kuulnud kirikust orelimängu. See oli neid nii vapustanud, et sead läksid hoopis meelest. Mehed seisid kiriku ukse ees põlvini lumes (sisse ei julgenud minna) ja kuulasid orelimängu.

Pärast seda isa tahtis meile ka päris orelit. Meile toodi siis Terkmani, Tiiu Targama [“Estonia” koormeister] isa orel, see oli päris suur, pandi meil üles. Seal siis ema ja isa mängisid, kui aega oli. Kui külast mõni, kes mängida oskas, tuli, istus ka oreli ette.

Mäletan, et kui emal oli hea tuju, siis pani valge räti pähe, lõi aknad lahti ja istus oreli taha. Kui mina tohtisin lõõtsasid tallata, siis olin väga õnnelik.

Ükskord kõige kibedamal heinaajal kadus ema äkki kodust ära. Ta oli kuulnud, et Türil on Miina Härma orelikontsert ja läks sinna, jättis kõik muu sinnapaika. Aga kontsert oli kahjuks ära jäänud ja ta tuli tagasi. Ma ei tea, mis teised selle kohta ütlesid, aga isa oli ise samasugune, tema kindlasti midagi halba ei ütelnud.

Kui me 40. aastatel pidime kodust välja minema, siis ma rääkisin sellest orelist August Topmaniga [Konservatooriumi professor]. Topman võttis konservatooriumi jaoks. Emal oli sellest hea meel, et nüüd mängivad seal peal need, kes tõesti oskavad. Siis kui Topmaniga ka pahandus oli [ja oreliklass suleti 1948 üldse], siis sai orel Enn Võrgu kätte, ta lasi selle korda teha ja mängis sellel. Aga siis, kui Võrgul tuli (Kõrvitsa pärast) ära minna, siis sai see orel kusagile maale – kas mitte Rapla kanti. Nüüd ei teagi täpselt, kus see on.”

*     *          *

Sellesse juttu on kontsentreeritud olulist eesti esimese põlve haritlaste tagamaadest. (Muidugi ka saatusest, neetud 40ndatest peale.) Ja Helmi olemuse põhjast.

Üsna jõukas talu, kus kunstitegemiseks oli sisemine sund ja seda tühikargamiseks ei peetud (nagu see sagedamini oli – tänaseni vast veel – suhtumisviis). Muide, Helmi armastas oma kirjade allkirjaks tihti hüplevaid kriipsujukusid joonistada. Ja juurde kirjutada: “üks kargleja, otsija elus” või koguni “üks tühikargaja”. Noh, viimast oli ta küll kõige vähem, eks see ole krutskiga ütlemine.

*     *          *

Veel isast, mis ka Helmi enda kohta käib:

“Isa oma valu ja muret kunagi välja ei näidanud, oli vait. Ükskord noorena sõitsin maale koju, külla. Mul oli endal suur mure, aga ei rääkinud sõnagi, miks vanemaid kurvastada, neil endalgi muret küll. Kui hobune oli juba ette rakendatud, pidin tagasi sõitma hakkama, pani isa hüvasti jättes ainult korraks mulle käe õlale ja ütles: “Küll see läheb mööda.” Nii et ta oli vaikselt ise kõigest aru saanud, ilma et rääkida oleks tarviski olnud.”

Kõige olulisem öeldakse tihti vaikides. Või sünnib sellest tantsuliikumine, mõtestatud ¸est, hingestatud pilk – nagu Tohvi kunstis ja õpetuses.

Ise ta pidas eriti oluliseks õppimist Gerd Neggo stuudios. Helmi oli Tartus tütarlastegümnaasiumi lõpetanud ja sealt edasi suurkooli filosoofiateaduskonda läinud. Kuni 1926. aastani, siis tuli vajadus “leivaraha” juurde teenida. Nii mäletan teda ütlevat, kui rääkis, et tuli Tallinna ajalehekorrektoriks. Just veid varem avas Rudolf von Labani juures õppinud ja tema trupi solistiks olnud Gerd Neggo Tallinnas oma stuudio. Ja ammuse tantsukiusatuse jõud oli Tohvile vist kõrgkoolituse tõmbest suurem. Pealegi ei nõudnud nn vabatants, nagu seda siis klassikalise balletiga võrdluses nimetati, lausa lapseeas alustamist (kuigi Neggo võttis peagi tööle ka balletitreeneri, kehakooli mitmekülgsuse tarvis). Helmi polnud ainus, kes alustas õige hilja tantsuõpinguid – mitmed selle põlvkonna haritud ja avarapilgulisemad tantsijannad (näiteks ta ea- ja stuudiokaaslane, silmapaistev tõlkija ja literaat Aita/Justa Kurfeldt) tegid samuti.

Tantsustuudioid oli palju, aga Neggo oma paistis silma hea kehakooli ja eriti vaimsuse poolest. Tal olid lasterühmad ja maksujõulised enda-tarvis kehakoolituse rühmad, aga peamisel kohal need, kel professionaalseid eeldusi, tahet ja vaimu. Siis ei teinud ta ka õppemaksust küsimust – eks Helmigi käis tööl ja õppis samaaegselt, nagu teisedki, kes peale kooli ka Neggo rühma tantsima jäid. Ja vajadusel – teisi õpetama. Ka oli Neggo stuudio seotud Draamastuudio ning -teatriga, andis tantsijaid “Estonialegi”.

Siin tärkas uus arusaamine tantsu sisemisest väljendusjõust. Sellest, et tants lähtub inimkeha loomuliku liikumise ilust, tema pingetest (mitte krambist!), lõdvestustest (mitte lõtvusest!), hoogudest (mitte rabelemisest!) ja sööstudest (mitte agressiivsusest!). Et tants pole sisutu kunst ja tantsija peab olema valmis ise looma, siseimpulsile kuju andma, muusikat endast läbi laskma ja avama, improviseerima.

Siin on hilisema Tohvi koolkonna lähtekoht, endastmõistetav arusaam, et lavaliikumine on üks osa näitlejakoolitusest, muudest lavakunsti elementidest lahutamatu. Mitte pelgalt kehatreening või ajastutantsude äraõppimine, vaid näitlejatarkuse ABC. Mis mul öelda on, miks öelda tahan ja milleks. Kuidas, lähtub sellest.

“Sealt Neggo koolist sain kogu leiva, leivakõrvast olen pidanud elu jooksul ise juurde otsima,” ütles Tohvi.

Kui lehitseda Gerd Neggo stuudio tantsuetenduste ja -kontsertide kavalehti 20.-30. aastatest, kohtame Helmi Tohvelmanni mitmesuguste soolonumbrite esitaja ja loojana. Just seal hakati katsetama ka eesti rahvatantsu lavalise kasutamisega. Aga Helmi ampluaa oli mitmekülgne, arvustused räägivad temast kui huvitavast solistist, kes tantsib omaloodud dramaatilisi, lüürilisi, teravalt karakteerseid kompositsioone. Ju see teda, nii tagasihoidlikku ja tõsitöökat, lõpuks ikkagi teatrisse viis.

Peab hoolega jälgima, et me Tohvist tagantjärelemeenutustes ta leebuse, peenetundelisuse ja vanaea hapra läbipaistva õrnuse tõttu abstraktset inglikuju ei looks. Kui silma alla satub stuudiolavastuse “Nõiaring” kavaleht, kus tegelasloetelus “Helmi Tohvelmann – esimene tänavapoiss” – tundub jälle, nagu näeksin ta kelmi pilku ja naerukurde hallide silmade ümber. Ja kuuleks ta kurtmist: “Vanaks olen küll saanud, aga soliidseks ei saa kuidagi!”

Lavastaja, näitleja ja teatripedagoog Hilda Gleser võttis Helmi Neggo stuudiost käekõrvale ja viis tantsujuhiks Tallinna Töölisteatrisse, mis alles hakkas jalgu alla saama. See kasvuring oli väga oluline nii eesti teatrile kui Helmile enesele. “Töölisteatri vaim” – ühise pealehakkamise, töölusti ja sõbralikkuse vaim jäi tema kreedoks elu lõpuni, kuipalju ka elu, teater ja inimesed tema ümber poleks muutunud. Teatritöö ilma kadeduse ja intriigideta? Tohvil oli õigus uskuda, et see pole pelk utoopia, vaid võimalik reaalsus. Tema juuresolekul pidasid teisiti mõtlejad suu kinni.

Töölisteatri tõusuaeg algaski hooajast 1931/32, mil sündis Kitzbergi-Simmi-Põldroosi-Tohvelmanni “Kosjasõit”. Lausa commedia dell’artelikult mängulustlik rahvatükk, vaba olmeprimitiivsusest ja “raskuse vaimust”. Tants oli siin lavastusterviku loomulik osa, vältimatu väljendusvahend. Rahvatantsu lihtne rõõm liikumisest, eneseavaldusest, ühisest ringist. Helmi Tohvelmannist saigi sisuliselt kaaslavastaja juba siis, olgu tegemist rahvatüki, Brechti “Kolmekrossiooperi” või maailmaklassika teosega.

“Rahel Olbrei oli suur eeskuju, kuidas tantsu lavastuseks teha,” ütles Tohvi. “Aga Põldroos oli – Põldroos. Sinna teatrisse sattudes oli tohutult põnev. Näitlejana mängis Põldroos nii, nagu mõni luuletaja loeb oma teoseid. Võib-olla pole see väline oskus nii suur, aga ta annab kõik edasi, mis temas endas on, seda oma maailma.” Eks see käib ka Tohvi enda kohta. Ja palju pole ma ka teisi ajaloolasena pinninud, et kuidas see noor Põldroos, keda ju õieti näitlejaks ei peetudki, ikka Solnessi ja Raskolnikovi mängis, nii et kiitagi sai – ainult Tohvi ütles nii täpselt, et lõi mulle “akna lahti”. See näib olevat üks Tohvi lemmikkujund – “Põldroosiga töötada oli nii, nagu oleksid olnud mingis piiratud ja umbses ruumis ja siis tema lõi akna lahti, mille taga avanesid ootamatud avarused ja kaugused, mida poleks osanud ettegi kujutada…”

Töölisteatris süvenes Tohvi rahvatantsu-taju. Just sel sõjaeelsel kümnendil vaidlesid teoreetikud ja tegijad, kas meie rahvatants lavakasutuseks mitte liiga lihtne ja primitiivne pole. Helmi ei vaielnud, tema järgis mingit “geneetilist” intuitsiooni. Tookord läks rahvatants “omakultuurina” küll moodi, aga teda püüti nivelleerivalt ühtlustada ja kaunistus-kurinaid külge riputada. (See suundumus läks “vaikiva oleku” aegsest Eestist kuidagi endastmõistetavana üle sõjajärgsesse nõukogude aega ja, “Libahundi” paguluses tehtud filmiversiooni järgi otsustades, jätkus sealgi.) Helmi – tema küla kiigealuse vabalt tekkivat tantsu siidiriiete ja iluripatsitega kunstipärasemaks ehtida ei tahtnud, unustusse jätta ei võinud. Pärast sõda hakkasid sündima tema rahvatantsuseaded – see tänaseni karge ja kodune klassika tantsurühmade repertuaaris. Aga sellest eluringist on teised pädevamad rääkima. See oli Heino Aassalul südamel ja õnn, et ta oma Tohvi-raamatu valmis jõudis.

Tohvi seatud rahvatantsud tegid ehedamaks nii mõnegi “Estonia” lavastuse – olgu need eesti ooperid või Fensteri koreograafiaga “Tiina”. Aga enne seda oli olnud Tohvi “Kalevipoeg”. Ma ei teadnud, et tasane Tohvi on võimeline koondama ja struktuuriks looma nii suurt tegelashulka – tantsijad, Teatriinstituudi üliõpilased (ta oma õpilased), balletikooli lapsed (viimaste hulgas nägin kõike oma silmaga).

Milline ka polnud see sõjajärgne elu – pea tulid ju ajad, millest Tohvi rääkis, et ta öösiti kodus magada ei julgenud, tuttavaid mööda käis – aga meil oli hing sees ja “Estonia” hakkas varemetest kerkima. Proove alustati 1947 veel seal, kus nüüd praegu juba valmis Baskini teatri saalideesine fuajee – lai trepp viis sinna üles, suured aknad näitasid õue. Ja käbe Tohvi kõike paika panemas, Verner Haguse kõrval ka Ferdinand Veikest Kalevipoega voolimas (kas teadsite? Hea Kalevipoeg oli.). Tohvil oli täiesti oma stiil, segu Neggo vabaplastikast, tantsulisest pantomiimist, rahvatantsust. Sobis muusikaga ja oli väga mõjuv ning populaarne lavastus. Sellega avati taastatud “Estonia”. Külalisetendustel Moskvaski (1950) sai asjatundjatelt omapära eest kiita, aga meie kohalikud asjamehed jätsid meelde ainult märkuse, et trupil pole klassikalisest tantsust veel õiget aimu… See oli närune aeg, ja enam Tohvi suuri iseseisvaid tantsulavastusi ei teinud. Ning kuigi ta mõistis, et “Kalevipojalt” arukad inimesed balletitantsimist ei oodanudki, jäi tal siit mingi okas ka selle tantsulaadi vastu…

Aga loomulikult ei katkenud side teatri ega noortega. 1957. aastal seisab Helmi koos Pansoga Lavakunstikateedri ja 1965. aastal – Noorsooteatri hälli juures. Aastaringid ta südame ümber aina avarduvad, nagu ka inimeste ring, kes temalt tuule tiibadesse saavad. “West-Side’i lugu” II lennuga “Estonias” 1964, koos Vello Rummoga. Suurlinna tänavad, noortekambad – ja Tohvi? Tema ajakaaslus on vapustav, aga nii loomulik – ta loob koos oma õpilastega ja õpib neilt. Nii nagu vist iga kursus mäletab teda noori endid ärgitamas etüüdideks, neid endid puudutavateks tänapäevateemadeks – et paremini tajuda aja vaimu – nii ka lavastuse puhul. Oli see Tõnu Tamm või Kalju Komissarov III lennust (kes ka West-Side’is kaasa tegid), igal kursusel ikka keegi eestvedajaks, või ka kõik korraga improviseerimas. Ja Tohvi saab siit innustust, kujundab terviku, loob edasi. Sellest lavastusest peale tuleb Viive – Tohvi tugi, parem käsi (ei, ikka mõlemad käed klaveril!). Koos genereeritakse ideid, murtakse muremõtteid, minnakse edasi. Tandemile lisandub Aime Unt ja kui nemad koos liiguvad, meenub see aeg, kui Tohvi, Liisu Lindau ja Katja Välbe ja Made Varango kooslusest õhkus vana Töölisteatri elavat hingust. Julgen tänagi sõna võtta sellepärast, et mõnikordki sellest vahvast, üksteist sõbralikult aasivast või tõhusalt toetavast seltsist osa sain. Tohvi saab siis 70, hakkab liikuma oma 80ndates eluaastates, aga lavastuste nimekiri (vaadake teatrileksikonigi valikut) on ikka tihe ja koolis käib kahe kursuse töö, malbe Meeli Jõesaar abiks ja assistendiks. Tipplavastajad vajavad Tohvit – Panso “80 päevaga ümber maailma”, “Ema”, “Kevade”, “Täna mängime 7 venda”, “Tants aurukatla ümber” jne, Mikiveri “Hamlet” ja “Tuulte pöörises”, Trassi “Kõrboja peremees” – ei jõua loetleda. Kusagil pole ta tantsunumbrite seadja, vaid terviku ühislooja.

Ta pole väsimatu – aga ta väsimust nähakse harva. Tal on üks ütlemine: “nüüd olen (olin) natuke aega otseti”. See tähendab, et murdis pead mõne probleemi kallal. Või et pidi iseenesesse süvenema, mured ise läbi valutama, endast jagu saama, meeleheitehetked ületama. Ja jälle tundi, jälle eksamile tulema. Ühtesid teele saatma, teisi vastu võtma. Vaikselt võitlema hirmuga, et äkki ei suuda enam, äkki jään ajast maha. Läheb koolist oma 81. eluaastal, tulevad haigused, haigla… (Vähesed teavad, kuidas see krobeline Komissarov talle siis vajadusel otseselt abiks on…) See on nukker, aga ometi on olnud raskuste kiuste õnnelik elu, pikk-pikk ning lõpuni tulemuslik tööaeg. Ja keegi ei meenuta haiget Tohvit, vaid seda Tohvit, kes lavakooli pidudel kõigist õpetajatest kauem õpilastega tantsu vehkis. Või seda, kes mõne tähtsa päeva puhul, aga teinekord ka lihtsalt niisama, ligi astus ja pistis pihku paar lihtsat lilleõit – karikakra, ristikheinanuti, mis oli kusagilt pargiveerest noppinud. Kastanimuna sügisel. Sest koduniidule, kunagisele, enam ei jaksanud minna (kui just loodusemees Eilart ei viinud).

Aasta-aastalt taandab aeg ajutise ja juhusliku, ja hakkab läbi kumama inimese puhas tuum. Lihtsaim ja vajalikem: headus.

Aga sentimentaalseks ei tohiks sellest rääkides minna. Sellepärast ütles Pansogi talle oma paradoksilembuses: mitte ingel, vaid juurikas. Mis teebki inimlikult armsaks.

Kuhu jõudnukski nii hele, habras ja õrnatundeline inimene aja halastamatus voolus, kui ta poleks ühtlasi jonnakas juurikas, kes kodupinnas kinni ja teistele tugipunktiks. Kes ainult tantsuliblikas, see on tuulte pilduda. Kõrgustesse pürgija peab maast tuge leidma.

Eriti jonnakas oli Tohvi õpilasi kaitsma, kui tundus, et mõne valulapse edasiliikumispüüdeid teised ei märka. (Pettumustest ta eriti rääkida ei tahtnud.) Enamasti ikka valmis lootma, igale isepäisele isesugust hingevõtit otsima. Kuni alguse sebivast “sajajalgsest” kaosest saab liikumis- ja mõtteühtsus, kus ükski kujunev omanäolisus ometi märkamata ei jää. Ta tegi seda ikka ja jälle, see oli tavaline ime.

Mulle näib, et seda on osanud temalt õppida ka ta õpilased. Nagu sosistaks ta ikka veel järgmistele põlvedele: anna edasi, mis minult said, ja lisa oma. See ongi tänu, on edasikestmine. Emad ja vanaemad, nagu Tohvi me teatrirahvale oli, oskavad mitte solvuda ja mitte igakord otseseid tänusõnu oodata. Peaasi: kuidas lastel läheb? Kui hästi, siis puhkab ta vist rahus. Nad on ju üle maa laiali, ta õpilased mitmetest koolidest. Ja meie lavakooli 10 lendu, 11.-ga jäi tal pooleli.

Just neilt, viimastelt otsestelt õpilastelt küsisin Tohvi 80. juubeli eel: palun lühidalt (anonüümset) reaktsiooni, mis Tohvile mõeldes meelde tuleb.

Siin mõned neist:

“Lilled, vili, päike, sõber. Huumor.”

“Pehmus, hellus.”

“Särtsu täis, silmad säravad.”

“Nooruslikkus, kergus, võlu. Vana kaardivägi.”

“Lasteraamat “Vanaema õunapuu otsas”.”

“Väike kortsuline tantsiv ime.”

“Inimene, kes kunagi ei soovi halba. Võtab kõiki kui oma lapsi.”

 

Helmi, Tohvi sisendas igapäevase elutööga, et liikumiskultuur on vaimukultuuri osa. Tema tööd oli sama võimatu eraldada inimesekasvatuse tervikust, kui vaimu kehast lahutada. Hoiak pole ainult tantsutreeningu tulemus, hoiak on iseloom.

Tohvi kõneleva liikumise kunst aitas tabada inimese liikumist läbi aja ja ajaloo ning tema sajandi liikumist läbi inimese. Eluringi pidevust.

Lea Tormis

 




JUUNI
ETKNRLP
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
09 sept

19:00
Kogudus
» vaata lisa
10 sept

19:00
Kogudus
» vaata lisa
11 sept

19:00
Kogudus
» vaata lisa
12 sept

19:00
Kogudus
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
18
juuni
Mart Kangro ja lavakooli tudengite "Kogudus"
18
juuni
Teadur Madli Pesti osales konverentsil "Dance and Democracy" 14.-17. juunil Göteborgis
12
juuni
Magistrantide happening "Popi ja Huhuu" 12. juunil koolimajas
05
juuni
Uus teatrimagister: Mihkel Seeder
21
mai
Lavakooli teadur Madli Pesti esines Põhjamaade teatriuurijate konverentsil
16
mai
Magistrandid esitavad: hääleimpro kontsert ja dokumentaalteatri projekt
16
mai
Lavakooli magistrantidele annab meistriklassi Exeteri Ülikooli õppejõud dr Konstantinos Thomaidis
16
mai
Lavakooli segakoor osaleb suvisel noorte laulupeol
13
mai
Lavakool ootab kandideerima doktoriõppesse
10
mai
Visuaalteater NO99s: lavakad esitavad Bloki luulet tantsuvormis
09
mai
Marion Jõepera kaitses doktoritööd postdramaatilisest dramaturgiast
09
mai
Lavakooli vokaalansambli kontsert-arvestus 10. mail kell 12 Rootsi-Mihkli kirikus
04
mai
Lavakooli poisid mängivad Yasmina Reza "Kunsti"
04
mai
Lavakooli tudeng Ursel Tilk mängib Jan Fabre trupi uuslavastuses "Belgian Rules / Belgium Rules"
03
mai
EMTA uueks rektoriks valiti prof Ivari Ilja
UUDISTE ARHIIV