ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50
    20 aastat lavakunstikateedrit
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust
    Helmi Tohvelman
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes
    Voldemar Panso
    Midagi Põhjas põhjal
    Ajalik-ajatu Tabamata ime
    Vastab Lea Tormis I
    Vastab Lea Tormis II »
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








Vastab Lea Tormis (II osa)

Miks sa ise kirjutad nii harva? Ajapuudus? Oled valiv? Ei raatsi end raisata “päevakriitika” peale?

Ega ma olegi enam “päris” kriitik, see vajaks regulaarsemat kirjutamist. Noorena tundus, et jaksan teha väga paljusid asju vaheldumisi. Võib-olla olid mulle eraldatud energiavarud liiga väikesed ja kulutasin neid siis liiga pillavalt? Hiljem olen hakanud enda missiooniks pidama rohkem teatriajalugu, eriti teatrit dokumenteerivate asjade publitseerimist. Ent mitu ammu valmis käsikirja, korrektuurgi loetud, on trükikotta kadunud või maetud. Päevakriitiline reageerimisvajadus on siiski säilinud, aga mõtted, millest mõni end paremini organiseeriv inimene arvustuse teeks, lähevad mul enamasti esimesse telefonikõnesse, kus oma muljed ära sõnastada saan. Varem võimaldas selliseid kiirreageeringuid ka raadio. Järgmisel päeval on juba muu töö, artikliks pole enam aega. Vanadus, varem kirjutasin öösiti! Juba algusest hakkasin tegelema mitme alaga, ka lasksin end nn ühiskondlikku töösse kiskuda – eriala nagu kohustas. See kiskus harali, killustas. Alustasin 1960-ndatel nn teleretsensioonidega, K. Kasega tegime regulaarseid teatriloo saateid. See oli väga põnev, aga tohutult töömahukas ja läks kõik õhku – üks kord ja otse eetrisse! Ning nende saadete jaoks filmitud lavastusjupikestest on alles vist ainult need, mis mõnda portreefilmi sattusid. Sic transit...

On veel kriitiku enesekriitilisus. Tean, kuidas tahaksin kirjutada. Kui pole võimalusi keskendumiseks või kui lihtsalt ei oska, olen jätnud kirjutamata. Kui just lubadus ei kohusta.

Kuidas vaatad oma elule ja põlvkonnale? Kas rahulikult ja lugupidavalt? Kahetsevalt?

Ei ole põlvkonna-inimene! Olen vererühma, vaimuläheduse, hingesuguluse inimene, põlvkond sel puhul ei loe! Põlvkonnaga liidab (osaliselt) ühine taust, paljud sarnased elukogemused. Isiklikku rumalust tuleb alati kahetseda, isegi kui selleks omal ajal oli sada objektiivset põhjust. Arvan, et meie põlvkond on täiskasvanuna enamasti püüdnud hoida kultuuri järjepidevust ja tahtnud eesti kultuurile kasu tuua. Palju see kellelgi meist õnnestunud on, ei tea. Minul on pere vanima lapse kompleks: ikka tunned end vastutavana paljude asjade eest, süüdi halbades asjades ka siis, kui otseselt vastutada ega süüdigi olla polnud võimalik.

On sul kultuuriajaloolasena midagi lisada (vastu väita) meie praegusele ajalookäsitlusele, mis puudutab 1940.-50.-60. aastaid?

Küllap on, aga see oleks eraldi jutt. Ajaloouurimine ja päevapoliitiline konjunktuurlus peaks olema eraldi asjad. Mõnikord on just need, kes ajatormides ise kannatanud, palju ausamad ja siiramad kunagiste tegelike hoiakute, informeeritusastme, eksilootuste fikseerimisel kui ohutust kaugusest hindavad tagantjäreletargad. Mõtlesin sellele Elsbet Pareki erakordselt tolerantset ja inimeste hindamisel objektiivset mälestusteraamatut lugedes.

Sinu raamat “Eesti teater 19201940” ilmus 1978 (laduda anti 1977 jaanuaris). Teadagi, mis aeg see oli! Mida sa kõige rohkem kahetsed selle raamatu kirjutamis- ja ilmumisajast tingitud ettekirjutuste-muutuste-kärbete jne puhul?

Raamatu esimene variant oli valmis juba 1970-ndate alguses. Alustasin tööd 60-ndate esimesel poolel ega mõelnud siis, et see on poliitiliselt ohtlik teema. Ülevaade sellest teatriajast oli vaja ära teha, kuni olid veel elus seda teatrit kandnud olulised inimesed, kellelt küsida. Kahtlesin ainult, kas mina see õige tegija olen – kuid staa¸ikamad kahjuks keeldusid. Aine ise meelitas väga. Üldkäsitluste koostamine oli eeltingimuseks, et Eestisse 2 teatriajaloolase töökohta üldse loodi. Muidu oleksin alustanud mõne teatri või näitleja-lavastaja monograafiast. Toimetamis-viivitusest oli siiski ka kasu: Lauter, Särev, Panso jõudsid mulle enne teist varianti veel asjalikke sisulisi märkusi teha. Ajaloo Instituudi poolt segati vähe, olin õnnelik, et ei tööta Keele ja Kirjanduse Instituudis.

“Ilmutamisprotsess” ise oli nii närvutav, et ei taha sellele rohkem mõelda ega tagantjärele kurta. Ikka Ibseni Suur Kõver, see kummiseina vastu jooksmise masendav tunne. Kahetsen, et olen pidanud nii palju energiat ja aastaid kulutama nii väiklaste nõudmiste-keeldudega maadlemiseks: kui mitu korda Adsonit või Mettust nimetada või tsiteerida võib jne jne. Loomulikult kahetsen, et ma polnud andekam ja võimekam tegija. Aga põhiliste hinnangute juurde tolle ajastu teatrikunsti ja kunstipoliitika kohta jääksin praegugi – raamatu lõpukokkuvõttes õnnestus need suhteliselt poliitikavabalt ka kokku võtta. Muidugi on kirjutamisaja sundideoloogia raamatus ikkagi sees, seda ei paranda ka minu üritatud “alltekstid”. Materjal on kokku kantud, aga nüüd tuleks see ajajärk, minu tehtut kasutades, uuesti läbi kirjutada. Loodetavasti teeb seda kunagi keegi teine.

Sa oled töötanud tänaseks juba legendiks muutunud Voldemar Panso kõrval, tema ajas. Kas Pansost kui lavastajast ja pedagoogist peaks praegu puudust tundma? Miks?

Sellele on väga raske vastata, sest inimesed muutuvad ajaga. Niisugust Pansot, nagu ta oli oma parimal ajal, 60. aastatel – teguvõimsat ja suurepärast prooviõhkkonda luua suutvat –, oleks kindlasti vaja igal ajal. Ainult kas ta oma pisut pateetilise sõnavara ja käitumislaadiga siia aega enam sobiks – aga nii pole mõtet mõelda. Tema süvenemisvõimet, mõtestamis- ja üldistustahet ning suutlikkust oleks väga vaja.

Teda oleks vaja ka kui pedagoogi, kuigi: isikuomaduste poolest ta hea pedagoog ei olnud! Paljud õpilased on rääkinud, kui hirmsasti nad ikka Pansot kartsid! Kuigi tagantjärele kipuvad nad sellega liialdama. Ainult üksikud julgevad öelda, et nad ei kartnud Pansot! Panso võis tõesti panna mõne õpilase loommgujulguse “kinni”. Kõige õigemaks pean seda, mida Jaan Tooming kunagi ütles: Panso õpetas eelkõige kui hea lavastaja, ja talle olnud kasulik, et õpetaja teda mõnikord “vastu seina viskas”. Panso töötas ka pedagoogina kui lavastaja. Võib-olla sellepärast ongi Panso õpilaste hulgast nii palju lavastajaid tulnud. Ja särav kunstnikuisiksus võib ka oma olemusega kasvatada, tema pedagoogiline mõju ilmneb teistmoodi.

Pansot oleks praegusajas vaja kui ajastuid ja kultuuritraditsioone ühendavat isiksust. Oluliselt mõjutaksid Panso raamatute uustrükid, eriti “Töö ja talent näitleja loomingus”, aga ka “Portreed...”. Valmistasin mõne ette, olid trükivalmis juba ta juubeliks (1990). Kus need nüüd on?

Nn 60-ndate konflikt polnud juhus, kuid on tagantjärele legendiks võimendatud, sest kõige kiiremini leppisid ära ja tunnustasid teineteist vastastikku siiski Panso ja Tooming ise. Nad olid milleski väga ühte tüüpi, kumbki täiesti uus, erinev ja harjumatu oma aja teatrile.

Pansole oli elu lõpuaastatel väga tähtis see, mida nüüd on hakatud uuesti väärtustama: kõik suunad ja erinevad koolitusvõimalused on teatris võimalikud, aga riiklik teatrikool peaks andma n-ö akadeemilise hariduse, kindla aluspõhja. Ükskordüks peab selge olema, armastas ta öelda. Siis võib teha väljalende paljudesse suundadesse. Alternatiivsus ei saa ju ka tühjale kohale sündida, millele see siis vastanduks, kuidas edasi liiguks?

Kas Panso legend on teatrikooli hiljem kuidagi arengus seganud, pidurdanud?

Miks? Ka kõik järgmised erialaõpetajad on andnud koolile juba oma sisu. Koolkond kestab – aga Panso müüt ise on jäänud juba nii kaugele ja on nii vähe konkreetne, et tal pole praeguse aja jaoks enam täpset sisu. Enne oli ju Panso kool, nüüd aga ammu juba “lavakas”. (Vurlelik sõna, keeleliselt on selles mingi viga, ma ei võta seda  k o o l i  kõnekeelse nimena vastu. Küll saab õppurite kohta öelda: see on lavakas, lavakate kursus jne.)

Kool annab palju ka neile, kes seal õpetavad. Mulle küll on andnud. Eriti erialaeksamid, inimeste kujunemise jälgimine. Kõlab ehk sentimentaalselt, aga teatris lavale vaadates tajun endisi “lavakaid” pisut-pisut ka oma lastena, tahan ikka teada, kuidas neil läheb.

Oled õpetanud küll tantsijaid, küll näitlejaid, aga teatriloolasi mitte? Kuidas sa selle paradoksaalsusega leppinud oled?

Kui eespool küsiti põlvkonna kohta – siis tuleb leppida, et paljud asjad jõudsid meie jaoks liiga hilja kohale. Nüüd on Eestis esimene võimalus hakata kõrgkoolis (Tartu Ülikoolis, see on praegu ainuõige) tulevasi teatriloolasi õpetama, ja olen rõõmus, et sain sellele pisut kaasa aidata, kui Teatriliidu juhatuses olin. Loen seal mõned loengud, aga regulaarselt ma enam Tartu vahet sõita ei jõua. Teatriajaloo õpetamist ja uurimist saaks omavahel ühendada ka Konservatooriumi lavakunstiosakonna juures, nagu Põldroos ja Kask kunagi Eesti Teatriinstituudi juures pärast sõda alustasid. Seni polnud see võimalik – jooksin 30 aastat Ajaloo Instituudi ja teatriklasside vahet. Praegune reorganiseerimine läheb õiges suunas, ka ülikooli-konservatooriumi koostöö oleks vast reaalne – ainult finantseerimine... Aga praegu on vähemalt huvilised ja võimekad noored juba õppimist alustanud – ja see on ometi rõõm! Hullraske aeg, aga praegu tahaks noor olla!

Su perekond ja suguvõsa on osale lugejaist küll enam-vähem teada, teisele (nooremale) osale aga täielik üllatus. On sul endal ka niisugune tunne, et tegemist on ühega Eesti vähestest kultuuridünastiatest?

Mõned kõige lähemad on fotodel näha. Keda veel loetleda? Lell Jaan Rummo, lellepoeg Vello + Linda? Et laulvad vennad Johansonid on mu õepojad? Akadeemik Peeter Saari – tädipoeg? Et Viiu Härm on vennanaine ja Tiit Härm vennanaise vend? Kunstiga seotud lahi- või kaugemaid sugulasi on veelgi. Aga mida sellest rääkida ja kas see on “dünastia”?

Mulle on kord ammu öeldud: Rummod olevat keskpärased. See võib õige olla, sellepärast jäi meelde ja pole solvav. Loodan vaid, et see on olnud üldsusele kasulik keskpärasus. Et pole kadetsenud ega ennast üle hinnanud, vaid püüdnud meile antud aegruumis ja kultuuris teha, mis oskame ja suudame. Mastipuud lagedal ei kasva, ikka keskmiste keskelt.

Mis tähendab abielu rahvusliku suurkujuga, suure kunstiinimesega? Kui mõlemad on loomingulised isikud? Kas see toob kaasa mingeid eluvalikuid?

Valiku tegin 18-aastaselt, võib-olla varemgi. Sellest on sõltunud kõik edasised, ka sundvalikud. Õieti saab niisugusele küsimusele vastata ainult “kuldse vaikimisega” – või siis humoristlikult. Ma ei abiellunud ju rahvusliku suurkujuga (nii mõtlematu küll poleks olnud!), vaid vaevalt 21-aastase endas kahtleva muusikaüliõpilasega. Miks tema oma valiku tegi, peab ta ise teadma.

Ju me oleme selle pika aja jooksul teineteist vastastikku mõjutanud, kes seda nüüd enam nii täpselt eristab. Mind on muusika ja muusikute lähedus, ka vajalikud loomingulised “abitööd” kindlasti rikastanud. Ning muidugi on mu kutsetöö- ja teatrisidemete võimalused omakorda ahenenud. Kõiki elurolle ei jõua rahuldavalt täita, ikka kannatab kord töö, kord kodu.

Oma valik, ise pead toime tulema. Kui eluga parajasti puntras oled, nagu käesolevatest vastustest vist näha, siis peab seda endale ikka ja jälle kordama.

Võib-olla sobib see Eesti praeguse elu kohta ka üldisemalt?

Oktoober, 1992.

Küsitlenud MARGOT VISNAP


DETSEMBER
ETKNRLP
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
14 dets

19:00
Kunst
» vaata lisa
15 dets

19:00
Impeerium
» vaata lisa
16 dets

19:00
Impeerium
» vaata lisa
19 dets

19:00
Impeerium
» vaata lisa
20 dets

19:00
Õpetatud naised
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
11
dets
IMPEERIUM
11
dets
Vastuvõtt lavakunstikooli on alanud
03
dets
"Õpetatud naised" Eesti Draamateatris
03
dets
Lavakunstikooli magistrantidele annab vokaaltehnika meistriklassi prof Theodoros Terzopoulos Kreekast
03
dets
Loengusarjas "Ruum": 14. jaanuaril Izumi Ashizawa
22
nov
Uus lavastus: Izumi Ashizawa ja magistrantide "Väike jumalanna" Eesti Draamateatris
22
nov
Kolm lavakooli tudengit vaidlevad kunsti üle lavastuses "Kunst" - etendused detsembris ja jaanuaris
19
nov
Panso preemia pälvis Priit Põldma
19
nov
Panso päevad: lavakooli üliõpilased ja vilistlased esinevad Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis
13
nov
Lavakunstikooli 60. juubeli tähistamine
02
nov
Toimus esimene EMTA ja EKA loomeuurimuslike doktorantide ühisseminar
02
nov
Lavakunstikooli magistrantidele andis meistriklassi David Lloyd Suurbritannia trupist Jasmin Vardimon Company
01
nov
Lavakooli teadur Madli Pesti ja doktorant Piret Jaaks osalesid konverentsil "Politics and Community Engagement in Doctoral Theatre Research"
01
nov
Üliõpilaste lavastus "Maamõõtjad" Paide Kultuurikeskuses
30
okt
Lavakate draamamaraton 31. oktoobril Vaba Lava proovisaalis
UUDISTE ARHIIV