ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50
    20 aastat lavakunstikateedrit
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust
    Helmi Tohvelman
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes
    Voldemar Panso »
    Midagi Põhjas põhjal
    Ajalik-ajatu Tabamata ime
    Vastab Lea Tormis I
    Vastab Lea Tormis II
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








Sirp, 02.07.1965

 

 

Voldemar Panso

 

Voldemar Pansost on üsna palju kirjutatud ja ta ise on üsna palju kirjutanud sellest, mida ta arvab teatri ja teatritegemise ning muude maailma asjade kohta. Seda raskem tundub olevat tema loomingulise isiksuse ja lavastajatöö kohta mingeid üldistusi teha. Vägisi kisub lihtsalt üksikute koloriitsete faktide loetlemisele.

Kui kitsalt teatri aspektist vaadata, siis ühendab ta mõningaid jooni kahest kangest mehest, kellelt on palju õppinud: Pinnast ja Lauterist (kui raasuke Ruts Baumani “moemeest” ja “Ellamaa vaimu” juurde lisada). On üllatavalt suure jõudlusega töömees, kuid töötab sellise rõõmu ja naudinguga, et näib, nagu saavutaks kõike kergelt. Levitab kõikjale optimismi. Teatris teeb endastmõistetava asjalikkusega teoks kõik ootamatud plaanid – lavastab Smuuli “Muhulasi”, siis paneb “Kuningas Oidipuse” tänapäeva oratooriumiga ühtekokku, siis teeb operetti, siis jälle tubateatrit. Juhib noorte näitlejate kasvulava, peab raadiost, televisioonist ja filmist lugu – jne. jne. Kogu see mitmekülgsus on tihedalt seotud tema loomingu olemusega, kuid kõike läbisegi mainides võib olustikuline eredus hakata meie eest varjutama Panso kui lavastaja põhituuma, sest eelkõige on ta just lavastaja.

Täpselt kümme aastat tagasi sai Voldemar Pansost diplomeeritud re¸issöör. Praegu on tema arvel ligi veerandsada lavastust.

Oleks riskantne püüda sõnastada mingit läbivat teemat, mis on Panso loomingus küll olemas, kuid loomulikult ei allu täpsele formuleeringule. Kas inimene, see igavene ja ikka uus ja kordumatu – heitlemas iga liiki vale ja vägivalla jumalatega. Inimene, kes peab hoidma endas loomingusädet, tegema nii elu kui kunsti puhaste kätega ja olema suurem kui ta saatus. Olgu ta siis Õpetlane ¦vartsi targast muinasjutust, saare tüdruk Lea, tänapäeva nõukogude noored “Kahes värvis”, Vargamäe Indrek, kuningas Oidipus, Leo Saalep või legendaarne Kihnu Jõnn.

Ülaltoodud loetelusse süvenedes tundub harjunud formaalne jaotus “kaasajateemalisteks” ja “klassikalisteks” lavastusteks äkki nii hirmus imelik ja võõrastav. Sest kuidas me saaksime öelda, et “Inimene ja jumal” on vähem kaasaegne kui “Kaks värvi” või “Kihnu Jõnn” vähem kui “Atlandi ookean”?

Panso tundub otsivat mitte näidendeid, mida saaks huvitavalt ja omapäraselt interpreteerida, vaid mõttekaaslasi näitekirjanike ja teoste hulgast. Sellepärast saab ta teha küll paremaid või halvemaid, kuid ainult kaasaegseid lavastusi.

Iga kirjanik viib meid kaasa oma maailma. Seda peab tegema ka iga lavastaja. Sest lavastus peaks olema samuti eneseteostus, nagu raamat. On väga iseloomulik, et Panso nimetas kunagi lavastusi oma kirjutamata jäänud raamatuteks. On iseloomulik, et ta oma dissertatsioonile “Töö ja talent näitleja loomingus” pani punkti “Tabamata ime” lavastusega. Usutavasti on Panso kunstiline autoriteet meie teatris nii tugevaks kujunenud just seetõttu, et tema loomingus kõlab alati võimukalt oma teema, kunstniku ja kodaniku pealisülesanne, loov mõtteerutus, mis ei saa vaatajat ükskõikseks jätta. Need, kes arvatavasti mõistavad teatri all peamiselt kirjandusteost vahendavat või ümberjutustavat kunstiliiki, on mõnikord lavastustes leidnud liiga palju Pansot ja pidanud seda teose autorile kahjulikuks, või isegi vägivallaks tema kallal. Seejuures unustatakse vist, et teater peab kirjaniku mõtteid ja ideid edasi andma oma vahenditega.

Panso mõtleb teatri kunstiliste kujundite keeles. Ja tõlgib sellesse keelde kirjanike-mõttekaaslaste teoseid – mitte selleks, et neid oma individuaalsuse alla painutada, vaid et nende suu läbi kõnelda publikule väga olulistest asjadest.

Meie teatrite pikaaegsesse Tammsaare-lavastuste traditsiooni tõi Panso kaasaja teatrinõuetele vastavaid uusi jooni. Rahulike ¸anripiltide asemele astus ere, äärmiselt kontsentreeritud ja pingeliselt arenev dramaatiline vorm. Nii “Armastuse ja elu” kui eriti “Inimese ja jumala” puhul selgus, et sellesse vormi mahub palju rohkem Tammsaaret kui romaani sündmuste kulgu illustreerivasse ümberjutustusse.

Lavaliste vahendite õige valikuga saab teinekord mõnest üksikasjast kunstiline kujund, mis rõhutab autori mõtet. “Inimeses ja jumalas” omandab kujundliku tähenduse isegi selline tehniline võte nagu lava alatihtine pöörlemine. “Tabamata ime” dekoratsioonidetail –klaverikaas – rõhub provintsilinna madala taevana ja ülepiinatud kunstniku ängistusena pea kohal või tõuseb Eva Marlandi päikesemajas õhulisena ülespoole. Need kujundid hakkavad tõeliselt elama alles lava ja saali ühisloomingu ajal, iga vaataja jaoks on neil eri varjundid.

Võib vaielda selliste kujundite-sümbolite üle, nagu läbi äikesevihma ja pori rühkiv Saalepite paar “Tabamata ime” alguses ja klaverit mängiva Saalepi lavaletoomine, nagu “elav pilt”: kosmonaut, laps raamatuga ja tagaplaanil aimatav Oidipus “Igavese inimese” finaalis.Võib leida neis ülearust i-le punkti pealepanemist, kuid ei saa eitada, et see pole võte omaette, vaid rõhutab autori ja lavastaja mõtet.

Lavavalgust ja muid teatritehnilisi vahendeid kasutades ei paku Panso enamasti kunagi üle, vaid on pigem isegi traditsiooniline kui “modernne”. Efekt efekti pärast teda ei võlu. Ta armastab sageli kasutada punktvalgust ilmselt just sellepärast, et publik jääks silm silma vastu näitleja ja tekstiga, inimese ja elava sõnaga, ilma kõrvaliste tegurite kaasamõjuta. Nii toob ta tegelaskuju lavastuse olulisimail momentidel otsekui “suurde plaani”, et meile ta hääle ja ilme varjundeist midagi kaotsi ei läheks.

Heale lavastajale on iseloomulik see, et ta väljendab oma isikupära autori ja näitleja kaudu. Panso usaldab väga autori mõtte jõudu. Meenutagem kõige olulisemaid stseene “Inimesest ja jumalast”, “Tagasi Metuusala juurde” või “Tabamata imest”: pikad monoloogid või dialoogid, kus misanstseen on staatiline ja “mängib” ainult sõna, inimese sisemaailm, mis avaneb sõna kaudu.

See tähendab ühtlasi ka, et lavastaja usaldab väga näitlejat. Ja nõuab temalt palju ega aita kõige raskemal momendil mingite lavastuslike võtetega tagant. “Merel on kõige saadana sandim asi see, kui sa ei näe meest enda kõrval,” ütlebKihnu Jõnn. Panso on seni näinud mehi enda kõrval, sest olgugi, et kapten juhib laeva üle mere, ei jõua geniaalseimgi kapten üksi kuhugi.

Ja meeskonnas on olnud palju huvitavaid inimesi. Lisl Lindau Filumena, Ants Eskola Domenico Soriano ja härra Maurus ja Antti, ja Saalep; Linda Rummo Eliza Doolittle ja Eva Marland ja mitmed teised, Kaarel Karmi Jõnn, Jüri Järveti Voitinski ja Ajalooline Tõde – ja nii edasi. Enamasti kõik huvitavad ja omapärased isiksused, eredad ja kordumatud. Kui peaks ühe lausega sõnastama, mis teeb Pansost hea lavastaja, siis ütleks, et ta teab väga täpselt, mida ta tükiga tervikuna öelda tahab ja oskab seda täpselt näitlejatele edasi anda. See kõlab muidugi väga lihtsalt, aga on tegelikult kõige raskem. Sest on lavastajaid, kes teoreetiliselt endale kõik suurepäraselt üles ehitavad, võivad tundide kaupa tüki ideest rääkida, kuid nende kontseptsioon jõuab heal juhul ainult kavalehele, kuna nad ei oska näitlejaid oma mõttega nakatada.

Panso räägib proovidel üllatavalt vähe. Ta oskab teha märkusi, mis äratavad näitleja fantaasia ja panevad selle vajalikus suunas liikuma. Tavaliselt valitseb neil proovidel hea elevus, lust tööd teha, ühine looming. V. Panso õpetaja, Stanislavski õpilane M. Knebel räägib sellisest lavastajalikust omadusest nagu “näitlejatunne”, mis on nagu “kuulmine muusikamehel, nagu värvidesse armumine kunstnikul. Oskus tunnetada võõrast individuaalsust ja oskus neist paljudest individuaalsustest tervik luua – see ongi lavastajatalent”.

“Lavastuse kunstiline terviklikkus” nii kõlab V. Panso teise õpetaja A. Popovi raamatu pealkiri. Terviklikkus on kõige tähtsam ja kõige raskem. Kaasaegse teatri lavastus peab olema terviklik. Ajad, mil teatrisse mindi imetlema kuulsat näitlejat, ilusaid lavapilte või muid üksikelemente, on ammu möödas. Aga kui tihti praegugi veel tuleb ette lavastusi, kus on suurepäraseid stseene, üksikuid vaimustavaid osatäitmisi, kuid teos tervikuna nagu pudeneb käest ja tema ideelis-kunstiline laeng jookseb pooleldi tühja. Re¸issöör V. Panso parimaks lavastuseks ja ühtlasi ka eesti nõukogude teatri üheks silmapaistvamaks saavutuseks peavad nii publik kui kriitika üksmeelselt “Inimest ja jumalat”. Vaevalt oleks siinkohal veel vajadust kordama hakata neid lugematuid tunnustus- ja tänusõnu, mis said osaks A. Eskola Mauruse osatäitmisele. Sadades ankeedivastustes ja õpilaskirjandites nimetatakse seda suurima teatrielamusena. Ometi tuleb lavastuse populaarsuse peapõhjuseks pidada eelkõige tema terviklikkust.

Terviklik lavastus eeldab kõigepealt, et lavastaja oskab tänase pilguga üle lugeda teost, mida ammu tunneb.

Terviklik lavastus eeldab kaasaegse idee väljendamist väga täpsete vahendite abil. Ei midagi üleliigset. Kõigist valgustest, helidest, liikumistest ainult need, mis sisu kõige täpsemalt edasi annavad. Näitleja mõtte ja kujutluspildi; intonatsiooni ja ¸esti täpsus. Ei mingeid tundeid “üldse”, ei mingit umbmäärast üleelamist. Igal stseenil, igal tekstilõigul on oma kindel koht tervikus. Läbi kogu lavastuse, kõigi vahendite kaasabil tuuakse “sõrendatud kirjas” esile see, mis on oluline. Rõhkudest ja pausidest, kiirendustest ja aeglustustest, vaikimistest ja karjatustest ning nende kõigi vaheldusest kasvab välja temporütm, millel on hiiglatähtsus etenduse kui terviku loomisel (“rütm kõikjal meie ümber ja meie sees – selle tajumine nõuab tundepeenust ja meelte treeningut. Ainult nõnda painutame stiihia oma tahtele ja võime punuda sellest imepeent filigraani, andes organiseerituna ja kunstiliselt mõtestatuna loodusele tagasi selle rikkuse, mis me temalt toorainena võtsime”[1].

“Inimene ja jumal” on suurepäraselt organiseeritud lavastus. Kuid vaadates me ei märka seda, sest kõik üksikosad on liitunud kunstiliseks tervikuks, mis räägib inimlikkusest ja mauruslikkusest, Indreku südameveres tõusnud tõest ja Mauruse hädaohtlikust valefilosoofiast ning aitab igaühel meist uuesti avastada Tammsaaret tänase päeva jaoks.

Need joonealused read puudutavad peamiselt seda V. Panso re¸issööritöös, mis meie praegust teatrit edasi viib. Nad pole mõeldud parimate lavastuste kanoniseerimise või etaloni tasemele tõstmisena. Melpomene hoidku seda tegemast! Kunst pole ju alpinism, kus piisab ühekordsest mäetippu tõusmisest, et mäge vallutatuks lugeda. Kunstikõrgusi tuleb teatavasti iga päev uuesti vallutada. Ja kui lõpuks veel kord Panso dissertatsiooni tsiteerida, siis “eneseületamisvõimes on loomingu ja arengu läte”.

Lea Tormis   



[1] V. Panso valmivast raamatust “Töö ja talent näitleja loomingus”.




OKTOOBER
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
20 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
21 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
22 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
23 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
28 okt

19:00
Maamõõtjad
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
15
okt
IMPEERIUM
13
okt
Loengusari "Ruum" toimub kord kuus lavakoolis
13
okt
Magistrantidele annab meistriklassi Ephia Gburek Prantsusmaalt
13
okt
Uus lavastus: lavakunsti tudengite "Maamõõtjad" Paide Kultuurikeskuses
21
sept
Lavakooli dramaturgide uute tekstide ettelugemine 31. oktoobril Vaba Lava proovisaalis
21
sept
Uus lavastus: Molière'i "Õpetatud naised" Eesti Draamateatris
21
sept
Uus lavastus: Izumi Ashizawa ja magistrantide "Väike jumalanna" Eesti Draamateatris
21
sept
Lavakooli tudeng Ursel Tilk mängib Belgia lavastaja Jan Fabre uuslavastuses "Belgian Rules / Belgium Rules"
13
sept
Bakalaureuselavastus "...ja peaksin sada surma ma..." etendus Eesti Rahva Muuseumis
01
sept
Magistrantide aktsioon "Siis kui väikesed lapsed kõik magavad juba" Teatris NO99
31
august
Pepeljajevi ja lavakunsti tudengite revolutsiooniteemaline visuaalteater NO99s
31
august
Lloyd Newsoni avalik loeng 15. septembril Teatris NO99
29
august
Lavakate "Kogudus" sügisel Von Krahli Teatris
23
august
Ingo Normet andis Eugenio Barbale üle EMTA audoktori tunnistuse
10
august
Prof Anu Lamp, tudengid Ingmar Jõela ja Teele Pärn osalesid rahvusvahelise teatriinstituudi maailmakongressil 17.-22. juulil Hispaanias
UUDISTE ARHIIV