ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50
    20 aastat lavakunstikateedrit
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust
    Helmi Tohvelman
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes
    Voldemar Panso
    Midagi Põhjas põhjal »
    Ajalik-ajatu Tabamata ime
    Vastab Lea Tormis I
    Vastab Lea Tormis II
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








Eesti Ekspress nr 17 (282), 05.05.1995, lk B6.

 

Midagi “Põhjas” põhjal


Lavakunstikateedri XVII lend + Ugala. M. Gorki “Põhjas”. Lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool, muusikakujundus Peeter Konovalov.

Esietendus 30. nov. 94, kolmas etendus 17. apr. 95. (Uus mängutsükkel maikuus.)

 

G. Kromanovi 1968. a legendaarne “Põhjas” mõjus sajandialguse menudraama romantilise naturalismiga võrreldes kaasaegselt teravdatud mõistukõnena. Gorki nõukogulikult valelikuks loosungiks muudetud Sõnale püüti võõritamisega tähendus tagasi anda – kasvõi teotades ja sülitades, nagu tegi Jaan Toominga Satin uhkelt kõlavast inimesest rääkimisel.

Praegune (toonase Lukaa-Komissarovi) lavastus vahendab Sõna uut värskust otse, kuid samuti paatosevabalt. Ja tunneb, nagu Lukaa, huvi iga öömaja-asuka vastu. Lavakooli ruumidesse loodud põhjakihi-miljöö on nii naturaalne kui ka teatraalselt ja kujundlikult tinglik ega ¨okeeri vist küll kedagi – kõike ju tänapäeval nähtud!

Illusioonideta, lohutusteta, milleski julm, aga leebe lavastus. Elu ja inimest nähakse nii, nagu nad paraku on – ometi paanilisse lootusetusse langemata. Isegi sõbralikult ja sallivalt (mis ei välista nõudlikku pilku).

Tegevuse algul püüab lukksepp Kle¨t¨ (René Reinumägi) veel kinni hoida kunagisest töömehe-väärikusest: Eralduda deklasseerunud majalistest oma tööriistade ja tegevuse varju. Tema tiisikushaige naise Anna (Karin Tammaru) piinav surmaheitlus, millele reageerida ei oska ega taha, süvendab mehe meeleheitlikku hammustamisvalmis tigedust. Naise surm jätab ta tuimaks. Kõik teised on juba nii või teisiti reageerinud – ükskõikselt, rahulolevalt, harjumuslikult või kõhedusega.

Eluratas logistab harjunud rada edasi ja alles nüüd hakkab mees juhtunut taipama. Ta vaikne lähenemine lahkunule, hilinenud kahetsuse läbimurd, lõpliku üksijäämise tajumine... see on õieti juba tausttegevus eeslaval edasitoimuvale. Tekstist sõltumatu, delikaatselt vahendatud inimlik varjund, ootamatu ja seda täpsem.

Lavastuse aegruumis on ajuti sellist simultaantegevuste polüfooniat. See toimib iseeneslikul, rõhutamata moel. Ja võimaldab vaatajal haarata kord kogumõju, n.ö kontrapunkti; kord keskenduda hetkel olulisimale teemale. Tegemist on meeskonnamänguga, kus igaühel on oma lavaelu pidevus ja kulminatsioonihetk. Mitte soolostseenid, vaid saatuste haakumised, huvide põrkumised – lavaterviku elav kude.

Sisemise kohaloleku pidevus ja elava inimese loomise oskus laval on – vähemalt kooli seisukohalt – olulised väärtused. Põhi kõigi muude mängulaadide omandamisele, kus tarvis.

Seejuures on näiteks vanameeste mängimine siin väliselt piisavalt tinglik. Karakterisolek, mitte karaktergrimm. Kostõljovi (Indrek Saar) kummastatult kõverikust kujust ja ainitisest pilgust õhkub kõhedaksvõtvat eemaletõukavust. Käbeda Lukaa (Taavi Eelmaa) kohta ei saaks öelda: kaval vanamees. Näilik kavalus on siin pigem inimesetundlik läbinägevus. Suhtumiste ja mõtete loomupärane laulev kergus. Kas ta valetab, et lohutada? Pigem püüab eluga puntrasolevat inimhinge teeotsale aidata. Varjamata, et see sõltub inimesest endast: kui usud, siis on, ei usu – ei ole. Kui inimene uskuda ei jaksa – siis aidata ei saa. Nagu Näitleja (esietendusel Erki Veling, hiljem Dan Põldroos) puhul.

Üldse saab aidata vist ainult inimese märkamisega. Ja uskudes, et tegelikult igatseb igaüks parema järele.

Hetke, mil Lukaa lavalt kaob, õieti ei tabagi. Võib-olla mõtlesid öömajalised ta tõesti enesele toeks lihtsalt välja? (vt L. Vellerand, Kultuurileht 9. dets 94). Ütlema nii ainuvõimalikult vajalikke sõnu, et elu öömajaline saaks pisutki ennast austada või vähemalt rahus surra.

Raske öelda, kumb on tegelikult nukram nähtus – kas enese allakäiku ja lustlikke joomahooge paratamatusena aktsepteeriv mütsitegija Bubnov (Velvo Väli) või karmo¨ka saatel kurba meeletusse sukelduv kingsepp Aljo¨a (Ardo Ran Varres). Kas öömajaellu asjalik-energiliselt sekkuv, kilavate naerupahvakutega üllatav, sisimalt siiski tabamatu pirukamüüja (Liia Kanemägi) või näriva rahulolematuse ja põletava armukadeduse sunnil metsistunud kaunitarist perenaine (Külli Koik) on põlatud tänavatüdrukust (Marika Baraban¨t¨ikova) õnnelikumad? Viimane näib tõesti uskuvat oma – romaanidest kokkuloetud – armulegendi, nii intensiivne on ta hingelaad. Teda võib Lukaa tähelepanu ehk aidatagi. Ja ta vahekord eksalteeritult-küünilist maski kandva Paruniga (Peeter Raudsepp) pole nii ühene, kui esmapilgul näib. Teist ära kasutades vajavad nad teineteist rohkem kui ainult pragmaatiliselt. Nagu vajab politseinik Medvedjev (Ain Prosa) seda heidikute seltskonda. Korrumpeerunud korravalvur on (eriti oma lavavälistes ülesannetes) hetketi tajutav ka kui märk kusagil “üleval” toimivast riigimasinavärgist. Siiski on kunagise ühiskondlikult protestimeelse Komissarovi põhihuvi pigem inimsiseste protsesside uurimisele suunatud. Igatsusega inimsuse järele. Selle võimalikkuse helemeelset välgatust oli nähtud etendusel kõige rohkem Pille Lukini Nata¨as ja eriti Kaido Veermäe tõesti võluvas Vaska Pepelis.

Pea kõik siin põhjas tuimestavad oma närvide ja aju liigset tundlikkust viinaga. Isegi valju veendumusega õiglust ja seadust taganõudev Tatarlane (Tiit Palu) hakkab pärast sandistumist oma usutunnistuse vastaselt jooma.

Satin (Tarvo Sõmer) täidab joomarituaali kuidagi asjaliku kainusega, enesepettust või lohutust vajamata. Ta pole suutnud oma mõtlemisvõimet maha juua. Viin, vastupidi, ergastab ta ajus Lukaa sõnade söövitatud jälge. Satini arutlus inimesest sünnib spontaanselt, poolkogemata, omaette. Kobava mõtteprotsessina, mille tulemused ennastki üllatavad. Sõnad iga inimese väärtuslikkusest saavad lihtsa, skeptikulegi veenva mõjuvuse. Nakatades Parunit ja viies ta ootamatu, kibedalt selge eneseteadvustuseni. Mõtte järk-järgulisest sünnist saab lavaline sündmus.

Kes, kuidas ja kuivõrd oma eluga siin põhjas on, polnudki enam kuigi tähtis. Tähenduse sai hoopis inimlikkusehelgi avastamine inimloomuse põhjas.

Lea Tormis




MAI
ETKNRLP
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
03 mai

19:00
Kunst
» vaata lisa
04 mai

19:00
Kunst
» vaata lisa
11 mai

19:00
No37
» vaata lisa
12 mai

19:00
No37
» vaata lisa
13 mai

19:00
No37
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
30
aprill
Mälestusüritus "INGE PÕDER 100" 3. mail kell 16 lavakoolis
30
aprill
Lavaka poisid mängivad "Kunsti"
23
aprill
Lavakooli teadur Madli Pesti ja doktorant Maret Mursa Tormis külastavad 28.-29. aprillil Helsingis toimuvat loomeuurimuse konverentsi
19
aprill
Lavakunstikooli doktorant Marion Jõepera kaitseb uurimustööd postdramaatilisest teatrist 10. mail kell 18 lavakoolis
18
aprill
Pepelyayevi visuaalteater NO99s: lavakad esitavad Bloki luulet tantsuvormis - järgmised etendused 11., 12. ja 13. mail
18
aprill
Lavaka kevadine täika toimus 23. aprillil koolimajas
16
aprill
Lembit Peterson andis intervjuu lavastajaõppe teemal
13
aprill
Lavakooli tudeng Jan Teevet külastas Brno teatrikõrgkoolide festivali
11
aprill
Lavakunstikool ootab kandideerima doktoriõppesse
10
aprill
Jüri Naela koreograafiaga lavastus "Rotterdam" võitis Olivier' auhinna
10
aprill
Lavakooli segakoor esines laulupeo ettelaulmisel
19
märts
EMTA tähistab endise rektori Vladimir Alumäe 100. sünniaastapäeva
15
märts
Lavakooli õppejõud ja tudengid külastavad Moskvas GITIS-t 25.-28. märtsil
15
märts
Poola Gardzienice teatrikeskuse õppejõud andsid magistrantidele meistriklassi
07
märts
Lavakooli 28. lennu esimene bakalaureuselavastus: "Impeerium" Von Krahli Teatris
UUDISTE ARHIIV