ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50
    20 aastat lavakunstikateedrit
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust
    Helmi Tohvelman
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes
    Voldemar Panso
    Midagi Põhjas põhjal
    Ajalik-ajatu Tabamata ime »
    Vastab Lea Tormis I
    Vastab Lea Tormis II
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








Teatrielu 2001. Eesti Teatriliit 2002, lk. 279299.

 

AJALIK – AJATU “TABAMATA IME”

Märkmeid tänasest tudengilavastusest (teatrilooliste taustateadmistega).

 

Eesti keeles on kena, vist ununev sõna “imetabane”. Omadussõna, mis kuidagi pehmendab Vilde pealkirja kompromissitut resoluutsust.

Eduard Vilde näis uskuvat, et ime on tabatav. Ainult igaühele olgu tegijate või vastuvõtjate poolelt pole antud tabada. Pealegi kui “ei panda tähele, et kunst mitte üleöö “teha” ei ole, vaid et ta üleüldisest kultuurilisest arenemisest orgaaniliselt välja kasvab. Isegi [kui] üksikute erandlikkude geeniuste [...] tulekuks iga võimalus ei puudu: tema tulekut ei saa ometi kunstlikult teostada ega kiirendada! Seda püütakse aga meil teha.”[1]

Kardetavasti kehtib see ikka veel, kuigi mis on ime ja kes seda tabanud või mitte, määrab nüüd peamiselt meedia. Ja mainekujundajad. Muidu messiaootajad ei orienteeruks. Imejahtijaid on nüüdseks rohkem saanud. Aga meediamehhanismide alused on juba Vilde näidendis kirjas.

Kui veel sõnaga mängida, siis enamgi meeldiks tabamatu ime (kuigi Vilde sellest ei räägi). Üks täht muudab tähenduse. Tabamatu Maeterlincki Sinilinnu moodi: kätte saadult on hall. Tabamise protsess on igavene, ja huvitav.

Mõnest sammust sel teel tahan rääkida Lavakunstikooli XX lennu tudengitele keskendudes. Kuigi ma lavapraktika tundides või proovides pole viibinud, olen siiski nende kujunemist mitme aasta vältel “seestpoolt” näinud. Sellepärast ei kirjuta arvustust Merle Karusoo lavastusele. Pigem püüan üles märkida pedagoogi pilguga nähtud üksikasju. Hindamisest päris ei pääse, aga koolihinded ja -hinnangud on kõike muud kui lõplikud. Subjektiivsed on need nii-kui-nii. Peegeldan oma äratundmisi, ei kehtesta dogmasid. Ei välista teistsugust vastuvõttu. Minu suhet on kindlasti mõjutanud eelnev tegelemine “Tabamata ime” lavasaatuse looga. Siia see ei mahu, ainult mõni fragment sissejuhatuse, tausta või võrdlusena.

Koolieesmärke ei loe ma lavastuse pluss- ega miinuspunktide hulka vaataja seisukohalt (pedagoogina näen palju plusse, eriti kui loovülesannete mitmekülgsust silmas pidada, teisigi diplomilavastusi arvestades). Õppetööna valminu ei eelda hinnaalandust küll aga nn etteantud tingimuste osatäitjate vanus, kogemuspiirid jms mõningat meelespidamist.

 

Vaidlused koolkondlikkuse üle on huvitavad, aga antud juhul siia ei kuulu. Pealegi on pikaaegne töökogemus mind veennud, et kunstis pole absoluutseid retsepte ega garanteeritud tulemusi ühegi meetodi puhul. Kui selle kooli õpilased on hiljem toime tulnud erinevates teatrikatsetustes (Von Krahl, Tartu Teatrilabor jne) tähendab: professionaalne akadeemiline alus on muutuvas teatris kasulik. So 1x1 ehk klassikaline “joonistusoskus” imelikul kombel paistab ka kõige pöörasema kunstilise nihestuse puhul läbi, kas see tuleneb sisust ja sõnumist või peab tegija kobakäplust varjama.

 

Teatrisaali tulles püüan taibata tegijate endi kehtestatud mängureegleid ja hinnata tulemust neist lähtuvalt. Oma pisuhänd võib teistsugune olla, aga ei saa nõuda, et teised minumoodi mõtleksid.

 

Kui möödunud sajandi algusesse, “Tabamata ime” sünniaega tagasi vaadata kui palju sündis algavas eesti kunstis kasvõi aastail 1912, 1915 I Maailmasõja künnisel. Ilmusid Gustav Suitsu “Tuulemaa”, ka Oskar Lutsu “Kevade”, August Kitzbergi “Libahunt”, Eduard Vilde “Tabamata ime”, “Pisuhänd”. Anna Raudkats läks kosuma ja kirja panema eesti rahvatantse ja esimene elukutseline kunsttantsijanna Ella Ilbak alustas õppimist. Lavastati esimene eesti “Hamlet” ja avati “Estonia” uus teatrimaja kui ainult mõne näitega piirduda. 1913. ilmus ka Noor-Eesti ringkondadest pärit “Teatriraamat” (mis tuleb uuesti välja anda, eeskujuks tänastele rahulolematutele: uue teatrinägemuse koondamiseks-sõnastamiseks). Selles arutlesid Gustav Suits, Anton Hansen Tammsaare, Jaan Kärner, Bernhard Linde jt eesti teatri ja esialgu olematu tantsukunsti tulevikuteede, kunsti ja ühiskonna vahekordade üle; ka ajaloole ja mujal nähtule toetudes. Eesti kutseline lavakunst oli ju alles vaevalt algkooliikka jõudnud.

 

Sama teeb “Tabamata imes” Vilde, kel on pikemal välismail-elamisel tekkinud vajalik distants eesti kultuurisituatsiooniga.

“Näidendi idee pookis mulle ajavaim pähe, asjaomane miljööline ainestik oli ideele immanentne.”[2]

“Tabamata ime” ajastukesksus ja samas senistest eesti algupäranditest hoopis peenekoelisem hingeilm, intellektuaalne konversatsioon ning lõikavalt puudutav seltskonna- ja kultuurikriitika see ei soodustanud täielikku arusaamist ja suuremat publikuedu. Kitsast haritumat ringkonda ärritasid ka võimalike prototüüpide otsimised keskkonnas, kus “kõige tillukesem savijumalgi teisi enese kõrval ei salli”. Nii jääb näidendi lavastuste ja mängukordade arv enne vabariigi aega õige napiks ja üldistav mõte tihti päevakaja varju. Vaatamata parimate näitlejate mängule (Theodor Altermann, Erna Villmer, Netty ja Paul Pinna; Anna Markus, Ants Simm; Liina Reiman jt). Menningul tuleb, Vilde pahameeleks, “Vanemuises” näidendist kunstiküsimusi kärpida ja keskenduda rohkem abieludraamale ikkagi peab lavastus hädapärast vastu vaid 3 etendust. Mis veel “Endlast” (lavastaja Karl Jungholz) või Peterburi Naisühisuse (lavastaja Otto Peterson) asjaarmastajatest rääkida.

Esmalavastus (17. oktoobril 1915) värskes “Estonias” (hooaja 1913/14 kavas 21 (!) uut sõnalavastust; “Hamlet” 7 etendust, “Tabamata ime” 6) võinuks oma heade osatäitmistega järgmisessegi hooaega jõuda. Kui mitte algav sõda, teatritegevuse pidurdumine, Altermanni (lavastaja ja Saalep) surm punkti ei paneks.

“Leo Saalepi kui ka terve näidendi hinge leidmine ei teinud mulle õieti mingit raskust; vaja ju ainult seda tunda, mida Teie töö tegelased kõnelevad, ja terve näidend muutub nii koduseks, nii arusaadavaks. Kodune ja siiski nii euroopaline on Teie töö...”[3]

Seltskonnategelaste järeleaimamist laval ei kiitnud Altermann heaks ja see lõpetati (kuigi Pinna olevat Juhan Luigat hästi imiteerinud) “ta ei ole juba sellepärast soovitav, et ta tüki käiku segab ja rahva tähelepanemist asjata oma peale juhib.”[4]

 

Tosin aastat hiljem (1925), kui Karl Jungholz näidendi Vilde 60. sünnipäevaks taas “Estonia” lavale toob (Saalepina nüüd Ants Lauter), on olukorrad muutunud. Kuigi õieti just nüüd on nooremate teatriuuendajate seas ärganud kunstikoguduslik protest “vaba ja iseseisva tõusikluse mesinädalate” kultuurivõhikluse vastu. Kuid eesti tekkiv lavastajakunst elava klassiku piduliku juubeli puhul klassika kaasajastatud tõlgendamisega, võimalike paralleelidega ei tegele. Oma riik on pealegi samal aastal (1925) algatanud Kultuurkapitali; materiaalsele kitsikusele vaatamata on õhus tegutsemistahet ja tulevikulootust. Vilde võib 1929. aastal nentida, et “aeg oli poliitilist mõtlemist ja mõistmist kasvatanud, ta oli ka kunstilist arusaamist arendanud.”[5] Autorit varem rünnanud vaenulikke ja solvunud hääli polnud enam kuulda.

Tundub, nagu oleks rahvuskirjaniku esiknäidend koos seda tekitanud probleemidega juha soliidselt ajalukku arvatud. “Eesti aja” lõpuni toimub vaid üks, juubelijärgne lavastus “Ugalas” (1927). Ja kõik.

 

Vilde 75. juubeliaastapäev jääb Tammsaare ootamatu surma varju. Ajakirjas “Teater” (1940, nr 4) avaldatud Nigol Andreseni artikkel Vilde draamadest möönab, et “Tabamata ime” on juba eeskätt lugemisdraama, kuigi ta omaaegne “aktuaalsus ja püsiv väärtus ei ole lahutatavad...”.

Teatripoolne kaasajastamine pole päevakorras “Estonia” uuslavastuses (1942, Andres Särev). Sõja ja saksa okupatsiooni ajal püüti (rahvusliku) klassika najal toita identiteedi- ja eneseksjäämisetunnet. Mida ju ka võib aktualiseerumiseks lugeda üldisemas mõttes.

Kümme aastat hiljem (1952), võimalik, et alateadlikult samadel motiividel, teeb Epp Kaidu “Vanemuises” etapiliseks kujunenud “Tabamata ime” lavastuse, mis püsib aastaid mängukavas ja lõikab loorbereid Moskva ja Kiievi külalisetendustel. Kaidu lavastust peaks nimetama traditsiooniliseks, kui silmas pidada, et lavastaja tegi läbi lausa kirjandusteadusliku uurimisprotsessi enne tööleasumist ja püüdis võimalikult täpselt järgida Vilde sõnastatud mõtteid.

Ometi lähtub just siit üks veelahe suhtumises rahvusliku klassika lavastamisse ja see ilmneb ajastulise konteksti taustal. Ajal, mil klassika üldse, Kitzberg eriti, oli sotsiologiseerivalt ümber hinnatud (Kaidu tahtis teha “Libahunti”, aga ta tõlgendus ei vastanud “institutsionaalsele”). Ajal, kui oli täpselt teada, kuidas Vildet tuleb lavastada. Uurida siis Vilde abil tema ajastut, et mõista, mida näidend täna ütleb see oli etteantud dogmade taustal uudne, suunatud eesti klassika rehabiliteerimisele. Samm-sammult hakkab eesti teater tegelema poliitiliste kli¨eede ümberlükkamisega, süvenedes inimpsühholoogiasse. (Avalikus väitluses sai seejuures ära kasutada just kli¨ee-sõnastust “kodanliku ühiskonna kriitikast”.) Lavastus ei üritanud ajalooliste nähtuste kriitilist prepareerimist, huvitudes erinevate eluvaadete ning kunstimõistmiste, püsiväärtuste ja ebaväärtuste eristamisest.

Karin Kask on jäädvustanud Kaidu sõnastatud mõtteid Stalini-ajastu lõpuaastate aruteludel (kogumik “Epp Kaidu kaasaegsete mälestustes”, 1982). Lavastaja väitis “Tabamata ime” puhul, et klassika poole tuli pöörduda ka sellepärast, et näitlejate areng oli pidurdunud sõjajärgsete “luuavarreliselt sirgete ja lamedate näidendite mängimisest”. Ja “Kas pilt, mis kujutab paraadi kuldvasika ümber, ei tõsta üles küsimust: kas meie kunstis ei ole paraadi? Tore on, et viimasel ajal on hakatud selle vastu seisma.” Põhijoontes kordas Kaidu oma interpretatsiooni ka külalislavastajana Tallinna Vene Draamateatris (1957).

 

Tasub korraks järele mõelda, miks Vilde väliselt staatiline, arutlev sajandialguse konversatsiooninäidend hakkab meie teatri aktiivset huvi äratama just 20. sajandi keskel (ja tänaseni välja). Et just see väidetav lugemisdraama avab taas kujundikeelsemaks muutuvas teatris (isegi “kirjanduse lõa otsast” lahtipürgival ajajärgul) rahvusliku klassika kaasjasta(u)mise tee.

Veel kümmekond aastal hiljem (1965, Draamateater) jätkab seda teed Merle Karusoo õpetaja Voldemar Panso lavastus hoopis resoluutsemalt. Edaspidi annab iga kümnend oma “Tabamata ime” tõlgenduse.

Kui Kaidu lavastuse kujundus (Voldemar Peil) taotles miljööehtsust, tegevusajastu-truudust, siis Panso ruumilahendus (Helge Uuetoa) oli üldistav, tühjal laval kujundikeelega mängiv, avameelselt tinglik. Kostüümid-soengud seostasid sajandialguse ja 60ndate moejooni.

Tõlgendus lähtus Vildest, vaatamata üsna suurtele kärbetele, ja pani värske veenvusega kõlama arhailisevõitu keele. Panso lahendus ei keskendunud seltskonnakriitikale ega isegi kunstniku ainelisele vaesusele (“kehva leivakotti”, mis metsa tagant välja tulija kaasa saanud, tõlgendas lavastus peamiselt vaimse pagasina). Kunstimaailma seosed eluga, kunsti asend ühiskonnas oli lavastuses keerukalt põimunud veendumuseks: ime pole kiidukellade ega tagantsundimisega tehtav, võib ainult vabalt ja loomulikult sündida, kui eeldused ja tingimused olemas. Kunsti eetika probleem. “Puhaste käte” nõudmine, mis puudutab nii tegijat kui vastuvõtjat, vale on loomingule hukatuslik.

Lavastajapoolsed rõhud olid Pansol tugevamad ja selgemad kui Kaidul. Tegevus tihendatum, peamine esile tõstetud nii dialoogire¸ii pinevuse, kujutlusliku suure plaani kui muude teatrikujundlike vahenditega. Vaimse surutise, ahistatuse ja õhuruumi, avarustunde lavalise vastandamisega. Muusika- ja valgustuslahendusega. Jätkas “Inimese ja jumala” (1962) ajastuolulist eneseksjäämise ja enesekaotuse teemat.

Panso oli oma ajastus uudselt teatraalne, kuid, kirjanduskesksetele süüdistustele vaatamata, väga autoritruu. “Teatrit iseseisva kunstialana” (taas)kehtestav noor teatriuuendus hakkas otseselt soosima muid väljendusvahendeid sõna ees. Konversatsiooninäidend sobiks sel puhul alusmaterjaliks halvasti. Kuigi – 1973 lavastab Jaan Tooming “Vanemuises” Ibseni “Väikese Eyolfi”, ¨okeerides tõlkijat ja kirjandusinimesi. Suur osa autoritekstist oli asendatud liikumis- jm teatraalsete kujunditega (kauge mälupilt ütleb mulle, et tollases kontekstis olid Ibseni teose vaim ja eetiline paatos sellega omamoodi võimendatudki).

Merle Karusoo õpilastöö Tuglasest lähtuv sõnatu, kujundlik-pantomiimiline “Popi ja Huhuu” leidis heatahtliku vastuvõtu võibolla ka selleparast, et Tuglasel sõnalist dialoogi polnud ette nähtud. Karusoo ja VII lennu diplomilavastus “Tabamata ime” (1975) austas sõna, kuid oli nii kärbetelt kui sisutõlgenduselt Panso kontseptsioonist veel radikaalsem. Lähtudes näidenditekstist, olid valik, rõhud ja mõtestus provokatiivselt kaasajastatud. Sõnum, rääkides taas kunstniku ja ühiskonna suhetest, vastandab loojat ühiskonnale. Tahab teda kaitsta ühiskonna enesekeskse, kuritegeliku ükskõiksuse eest.

Aktsentueeritus on teine. Esimest korda “Tabamata ime” lavaloos küsitakse otseselt: kellel üldse ja mis alusel on õigus kunstniku üle kohut mõista? Millised kriteeriumid lasevad ime tabatust-tabamatajäämist otsustada?

Veerandsajand tagasi olen värske mulje põhjal kirja pannud: “Lavastus tõstab küsimuse kunstniku õigusest ja kohustusest uskuda oma missiooni ja andesse kui ainsast võimalusest õhukese kultuurikihi ja keskpärase kitsuse nõiaringist välja murda. Ja vihjab ka tänapäeval eriti aktuaalseks saanud küsimusele: otsustused halva ja hea, rohkem või vähem andeka üle kunstis käivad ikka ühe kindlakskujunenud väärtusteskaala järgi. Aga on veel võimalus, et igiuuenev kunst tõuseb teisele tasandile, kus see traditsiooniline skaala lakkab toimimast...”[6]

(Kui vana kirjatükki üle lugesin, paistis siit midagi tänase noore kriitika argumentidest tuttavlikku.)

1975. aasta lava oli veel tühjem, koolilavastuse “eimillestki” tehtud napi kujunduse (Kersti Talisoo) vaimukaks dominandiks said õhupallikobarad. Järjest lõhkiplaksatavad tühisuse seebimullid kui seltskonnategelaste ja ime-hindajate oma ilukõneliste argumentide imetlemise, aga ka illusioonide võrdkuju. Finaalis tõuseb Saalep Urmas Kibuspuu jaluli klaverile, hetk hiljem suunab lavaveerel põlvitades saali vaikse pulseeriva kutsungi: “Ema... ema... ema...”.

Karusoo nooruslikult kompromissitust, ägedalt põhiküsimusi püstitavast lavastusest alates sai “Tabamata imest” VII lennu omamoodi monopol. Selle asjaolu traagilist sümboolsust on ikka ja jälle meenutatud. Jüri Krjukov Ago Endrik Kerge telelavastuses (1983) ja Sulev Luik Priit Pedajase Eesti Draamateatri lavastuses (1992) taas omanäolised, aga ehk vähem meeleheitlikud Saalepid.

Viimane jäi mul nägemata, aga tänu Meelis Kapstase kirjeldusele[7] võib sellest aimu saada. Uuesti, uue nurga alt tõuseb valuline tõdemus: kõigile on olulisemad nende oma ambitsioonid Saalepiga seoses, kui kunstniku saatus. Ja (vist) oli ka üha aktuaalsem tänapäevane üksteisest möödarääkimise, möödaelamise teema, paralleelsete üksinduste teema.

Viljandi Kultuurikolled¸i diplomilavastusest (1998, Kalju Komissarov) pole kahjuks ka sellist kirjeldust. Mängiti vähe, ja nii jääb mul see valgemaskiline, teatraalselt teravdatud (kuuldavasti), traditsioonile alternatiivne (?) tõlgendus võrdluspildist välja.

Merle Karusoo erialaeksamil (1986, XIII lend) näidatud “Tabamata ime”-visand meenub värskendava võõritusena. Kesksete mees-naisrollide vahetusse minek (nais-Saalep, mees-Marland jne) oli pedagoogiliselt hea võte ja ka vaadata huvitav.

 

Nüüdne, Karusoo tehtud XX lennu diplomilavastus (2001) on taas pedagoogiline ülesanne muutunud ajas. Võrrand uute tundmatutega, testimas näidendi aktuaalsust uue millenniumi algul.

Enneolematut kontseptuaalsust, laussalvavat satiiri või ainestiku pöörast ärapööramist ei tulnud. Kuigi teatriavalikkuse eelkõhinad seda ootasid. Vilde tükk, Karusoo lavastus neljas vaatuses, kolme vaheajaga, minimaalsete kärbetega. Tallinna Linnateatri väikesest saalist on saanud ühine, tinglik, eluliselt usutava kujundusega intiimne ruum, vaatajad kui tunnistajad mänguvälja ümbritsemas (kunstnik Aime Unt). Vaatajatel puudub distants, mängijad on käeulatuses. Kuigi nad ei suhtle meiega, oleksime nagu pisut ka mängus sees.

Kadestan neid, kes praegu “Tabamata imet” esmakordselt näevad, kel on ainult see siin ja praegu. Aga ka pikal võrdlusslepil on oma plussid. See ei lase tekkida petlikul muljel nagu mängitaks traditsiooniliselt, “nii nagu vanasti”. Nagu võrduks vaatusest vaatusesse teisenev lavaruum “nagu päris” Vilde-aegsete salongidega. Nagu oleksid naistegelaste imeilusad, väga maitsekad pastelse värvilahendusega kostüümid täpselt sellised kui juugend-ajastul kanti. See on peen, teatraalselt tinglik stilisatsioon, mis ühtaegu kõneleb eelmise ja praeguse sajandi algusest. Lihtsalt teistsugune tinglikkus, võrreldes vahepealsete kümnendite “Tabamata ime” palju kaasajalähedasemate, otseselt kaasaegsete või neutraalselt ajatute kostüümilahendustega ja lagedavõitu lavaga. Puudub ka postmodernistlik eklektika, eri stiilide miksimine. Lavaruum, tekstikäsitlus, mängulaad jm on omavahel kooskõlas. Selles mõttes tõesti traditsiooniline lavastus.

See pole iseenesest hea ega halb. Ainult paneb uuesti mõtlema, mida tänases teatris võiks tähendada, kui mitmel moel avalduda klassika kaasaegsus. Mis ikkagi toidab elavnevat huvi selle (vilkuvate videoklippide ja arvutimängude esteetikaga vastuolus) vanamoodsa, ebalavaliseks peetud draama vastu? Karakterid, mis autoripoolse selgelt piiritletud funktsiooni juures siiski sisaldavad salapära ja mitmetimõistetavust? Nö lasevad end mängida, avatult tõlgendada. Või on praegu ka laiemat huvi hakanud pakkuma probleem ise, mis pole ju pelgalt kunstikeskne, vaid räägib eneseteostuse võimalustest, teedest ja hinnast siin väikerahva keskkonnas.

Mida tänases, visuaalsusele ja action'ile orienteeritud teatris teha üksikasjalisele tekstile rajatud draamaga? “Tabamata imes” toimivad põhjuslikkuse ranged seadused. Miski järeldub vältimatult millestki (varemtoimunust), nagu Ibseni seltskonnadraamades. Tänapäeva interpreet võib Vilde loodud paratamatuse maailmale lisada oma tajumuse “jooksmisest juhuste sajus”, anda lisamõõtme. Aga lineaarselt jutustatud lugu kerib end lahti endisel viisil. Nii et struktuuri avatumaks muuta saaks ainult selle lahtilõhkumise ja tükkidest uue kokku panemise teel. (Kui näiteks Madis Kõiv võtaks Vilde näidendit dramatiseerida, uue kompositsiooni luua tasuks ehk proovidagi?)

Kui võtta näidendit nii nagu ta on, saab seda tihendada ja kärpida. (Sellele vajadusele juhtis Vilde ise juba 1929. aastal tähelepanu.) Karusoo ei ole kuigi palju kärpinud, võinuks ehk rohkem. Küll on lavastaja arvestanud Vilde mõtet, et ta näidend nõuab “ülipeent, hoolsasti stiliseeritud ja nüansseeritud tõlgitsemist kammermängu sõna intiimses mõttes”. Sinnapoole on püütud, eriti duettides ja triodes ja selles on oma diskreetne võlu (koolituslikust kasutegurist rääkimata).

Uusi, radikaalsemalt erinevaid rõhuasetusi karakterites, tegevusmotiivides, tausta- ja suhtesüsteemis (nagu Karusoo 1975. aasta lavastuses) siin pole. Ammugi mitte sellist eklektilist tähenduste lisamist ja ümbermängimist nagu Mati Undi “Kirsiaias” Vanemuises. Aga T¨ehhovi lavailm on ka loomult avatum kui Vilde oma. Ja “Tabamata imele” pole seni tekkinud samavõrd kli¨eestunud ja lõhkumist ootavat traditsiooni kui on nn t¨ehhovlikkus.

Otseseid analoogiaid tänapäevaga pakuks Vilde tekst ju praegu rohkem kui näiteks nõukogude ajal. Kasvõi ummisjalu Euroopasse-pürgimise traagilised, aga ka koomilised grimassid, olgu (parajasti, artikli kirjutamise aegu) brändi jahtimise või eurolaulu-tõmblemiste näol.

Kui lugematuid võimalikke kaasaja-paralleele, küünilist räigust teatri vahenditega ei rõhutata, kas on see kontseptsioonitus või lavastaja teadlik enesepiirang? (Mis võib ühtlasi kontseptsiooniks osutuda.)

 

Et tegu koolitöö (ka näidendi pakkus kool) jäädvustamisega, küsisin lavastajalt järele. Merle Karusoo: ““ Tabamata imele” mõteldes tundus küll, et aeg on lavastada. Ma mõtlesin oma varalahkunud kursusekaaslastele, kellest kolm on mänginud Leo Saalepit, ja sisemine sund oli teha kurba ja kurja leinatalitust. Põhirõhk oleks pidanud olema seltskonnal ajakirjanikel. Tänapäeval on ju kõik see, mida teeb Lilli Ellert, aktsepteeritav PR, ei muud. Kiiduväärt tegu. Ja Eeval on väga raske hoida oma ideaale, sest kõik teevad temale varjatud või varjamata etteheiteid: ei Magnus Kull ega Salme Pedak pole rahul oma kunstnikupositsiooniga ühiskonnas ja on ilmselgelt Eeva Marlandi mõju all. Ajakirjanikud-seltskonnategelased on valmis ülistama, sest see on nende leib, ja põrmu tallama, sest see on vorst leiva peale. Neil pole tühjagi sellest, mis saab kokkuvarisenud Saalepist, sellest hetkest peale, mil enam midagi kirjutada pole. Naised ei saa kumbki teda aidata, sest teine tõrjub teise eemale. Muusika oleks tulnud mehhaaniliselt klaverilt. Publik oleks välja juhatatud läbi klaveriruumi, kus oleks klaver üksi edasi mänginud ja seinal mu kursusekaaslaste pildid leinaraamis.”

Muidugi on see kontseptsioonivisand valusa teravusega aktsenteeritud ja tahaks seda teostatuna näha küll. Aga siis pigem kogenud ja vanuseliselt diferentseeritud trupiga. Mitte et noored poleks toime tulnud. Kuid mul on hea meel, et seekord realiseerus Karusoo teine nägemus (vist ka kunstniku ja helikujundaja mõjul). Sest just selle, näiliselt rõhutamatu kaudu pääseb praegu maksvusele verinoore koosluse antud ootamatu lisaväärtus.

Tunnete ja seoste keerukus pole neile ehk veel täiesti kättesaadav, aga see-eest on olemas suurim defitsiit: äratundmiste ja reaktsioonide värskus. Esmakordsus maailma avastamisel. Selle uuslihtsuse, vahetu siiruse teeb mõjuvaks sisemine intensiivsus (mis võib etenduseti küll kõikuda). Väikesest saalist ja ligiolekust saab omamoodi katselaboratoorium, kus Vilde igiaktuaalsetest probleemidest destilleerub tänaseks oluline mõtteaine. Nähtustele, mis elus kümnekordselt võimendatuina niigi esil, võib just üle rõhutamata jätmine tähendusrõhu anda. Seda paradoksi hakkasin tajuma etendusel istudes. Muidugi ei tarvitse kõik vaatajad samuti tunda, aga hea tähelepanuga jälgiti pikka lavastust minu nähtud etendustel küll.

Merle Karusoo: “Jah, tahtsin teha ilma välise kaasajastamiseta, tahtsin rõhutada, et see toimus varsti sada aastat tagasi, samasuguse varakapitalismi tingimustes, ja peegeldab üsna täpselt seda, mis toimub praegu. Vahe on selles, et tollal oli see siiski probleem, täna enam mitte.”

Vaidlen vastu. Kui mängitakse ja vaadatakse, järelikult probleem püsib. Veel püsib, veel puudutab, vähemalt kedagi. Seega “täna enam mitte” äratundmine on tänase probleemi teadvustamine.

Merle Karusoo: “Tudengeid ma enne ei tundnud. Aga seltskond oli väga sobiv. Usun, et nad õppisid palju. Vähemalt minu jaoks töötasid nad hästi, nii analüüsis kui etüüdides. Vähemalt minu jaoks said paljud end realiseerida. Mis selles osas puudu jäi, on minu tegematajätmine. Vilde arhailine keel pigem lummas meid, töötamist see ei seganud.

Osalised on kursuse enda valitud. Sel päeval, kui pidime valiku tegema, lasin teatud inimestel teatud etüüde näidata. See mõjutas valikut kindlasti. Aga sel päeval puudus Karin Lätsim, ta oli haige. Ma arvan, et kui ta oleks saanud võrdluses teistega etüüdi näidata, võinuks tema olla ka Eeva rollis. Mingis mõttes tunnen end süüdlasena, et ta pole saanud end võimete kohaselt näidata. Mul on väga hea meel, et kursuse poolt valiti Ott Aardam (Saalep), sest miski temas köitis mind algusest peale, aga etüüde tegid teised temast paremini. Karol Kuntselit peeti algusest peale Saalepiks ka õppejõudude poolt. Ja töötas hästi. Mind jääb häirima see, et Magnus Kullina oleks ta teinud enesele olulisema rolli. Mäletan üht etüüdi siiani. Ja teine Leo oleks võinud olla ka Anti Reinthal.”

 

Veel infot, kuna kirjutan märkmeid teatri(õppe)protsessist.

Ettevalmistusaeg oli suhteliselt napp (paralleelne tavalise õppetöö, regulaarsete etenduste, väljasõitudega). Lavastaja ehk vältinuks kahe koosseisuga töötamist. Pedagoog mitte, osa võimalikke rollivariante jäi niigi proovimata. Tudengid ise assisteerisid (Priit Võigemast, Maria Soomets, Evelin Pang) lavastamisel. Esietendus oli 2001 kevadel, ka kursusejuhendaja Elmo Nüganen lülitus vahepeal töösse. Tema tegi ka taastusproovid peale pikemat etendumisvaheaega (kahe järgmise diplomilavastuse ettevalmistamise tõttu), kuna Merle Karusoole ajagraafik ei sobinud.

 

Lavastuse sisu ja sõnum sõltub sellest, kellena nähakse Leo Saalepit. Väljaspool näidendit on autor teda siin-seal üsna vastuoluliselt iseloomustanud. Esteetilisest desperaadost kuni traagilise tõlgitsuse, “Saalepi hinge geniaalse peenuse” (Altermanni mängus) hindamiseni. Ka kirjanduskriitika hinnangud on seinast seina. Saalepis on nähtud Vildet ennast (Ferdinand Karlson), positiivset kuju (Juhan Luiga), geeniust (Anton Jürgenstein), vähese vastupanuvõimega mängukanni naistevahelises võitluses (Friedebert Tuglas), keskpärase andega, ruineeritud inimest (Juhan Käosaar) jne.

Teater on läbi aegade olgu intuitiivselt või teadliku kontseptsioonina jäänud selle juurde, et Saalep on igal juhul tähelepanuväärne isiksus ja tema hukkumine traagiline sündmus. (Tragikoomilisuse määr sõltub pigem seltskonnakriitika laadist ja määrast konkreetses lavastuses.)

Saalepit on enamasti mänginud erilise kiirgusväljaga näitlejad Altermannist, Ants Eskolast Kibuspuu ja Luigeni. See ise näitab suhtumist.

Kõnesoleva lavastuse noore Saalepi puhul tegelikult kaotab (nagu arvustajad juba märkinud) määrava kaalu niigi tinglik küsimus pianisti ande suurusest (mida me lava tagant kostva lindimuusika katkendite järgi õieti ju hinnata ei saagi). Tal võiks kõik veel ees olla, on aega komistada ja tõusta, nii tundub. Mis on ande esilepääsemise hind selles suhete, hinnangute, messiaootuste sasipuntras see hakkab lavastuse jooksul alles ilmsiks tulema.

Praegused Saalepid on koosseisuti erinevad põhilahenduse ühtsuse juures. Ott Aardam on enesesse tõmbuvam, äraolevam. Ta eneseusu ja kõhkluse segu ei tõuse kohe esile, aga on aimatav. Ajuti on kõrgekasvulises noorukis ootamatut lapselikku pehmust, poeedi haprust. Karol Kuntseli Saalep oli (kevadel, talvel ei õnnestunud uuesti vaadata) närvilisema, teravama siserütmiga. Oli tunda valvsat kaitsevalmidust, mis ajuti mahenes; olek heitlikum, kuid resoluutsem.

Aardami Saalepis oli (9. jaanuaril 2002) jätkuvat süvenemist ja intensiivsemaid siserütme. Lavastuse uues lõpplahenduses ei domineeri enam meeleheitlik-fanaatiline eneseusu purse enne kokkuvarisemist. Nägemus narrikuljustest ja Eeva halastav lause puuduvad nüüd samuti. On inimese hääbumine üksinduses. Lohutult lõpeb miski, mis võinuks teostuda.

1952 oli Helend Peebu keskealine Saalep suuresti ühiskondliku surve ja sellega seostuva aruka naiseliku kättemaksu ohver. 1965 tajus Ants Eskola samuti mitte enam noor Saalep kahtlusekummitust, enda tahtmatut traagilist süüd selles eneseksjäämise-enesekaotuse dilemmas. 1975 oli Urmas Kibuspuu Saalep piiripealselt heitlikum-labiilsem (raev ja jõuetus!). Seda kramplikumalt oma kunstiusust kinni hoidev, mida painavamalt kõlas metronoomi halastamatu pulss.

Tänane intiimse ruumi lavastus kasvab lõpupoole rahutult purskelisemaks, jäädes üldmuljelt siiski pastelseks. Kõik on ühtaegu nii lihtsam kui ambivalentsem. Isiklik kolmnurk põimub ühiskondliku tähendusega kuidagi märkamatult.

 

1913. aasta esmaesituse Eeva Marland (Erna Villmer) ja Lilli Ellert (Netty Pinna) on jäänud samuti legendideks kui Theodor Altermann.

1952. aasta Eeva Elli Varts oli kena ja rõõsk, tuulevaikselt rahulik ja arukas, aga pole eriti meeles. Velda Otsuse Lilli oli siis särav, ohtlik, tark; omamoodi armastavgi. Seda kardetavam mahajäetuna. Sama rolli 1965. aasta lavastuses näitleja ei armastanud Panso kontseptsioonis kahesugusest kunstimõistmisest oli Lillile antud kadetseva loomevõimetuse, omakasupüüdliku julma keskpärasuse teema, kes solvatuna hakkab andekamaid hävitama. Selle lavastuse sära ja soojus kuulus Eevale (Linda Rummo) tark, võltsi mitte taluv naine. Ei pea end kõiketeadjaks, aga oma arusaamisega loomulikust arengust vastandub närvilisele sagimisele kunsti ümber. “Ütleb teisele tõtt, lootes, et see parandab, kuna vabastab piitsast. [...] Eeva hindab inimest niisugusena nagu ta on,” põhjendas näitlejanna Eeva julma tõde.[8]

Merle Karusoo 1975. aasta lavastuses olid mõlemad naised (Eeva Külliki Tool, Lilli Anne Paluver) julmad. Kumbki oma egoismiga sai Saalepi hukutajaks, kuna ka Eevale olid ta enda hinnangud, enda maine tähtsamad hinnatavast. Teadvustati hindaja/kriitiku igavene dilemma ta õigusest kohut mõista. Teravalt tõuseb see esile ka praeguses leebemas üldlahenduses. Eriti pärast hilisemaid taastusproove (Elmo Nüganen) jääb Eeva julmus finaalis tugevalt kõlama.

“Oluline pole mitte see, et Eeva on päikesenaine ja mis kõik Vilde ise olla mõelnud-tundnud, vaid see, et ta määrab Leo Saalepi hukule ja jätab viimase hoobi Eeva Marlandile.”[9]

Noored näitlejad Carita Vaikjärv ja Laura Nõlvak (seda koosseisu ma jaanuaris uuesti ei näinud) on “ma ei tabanud su mängus imet” öeldes otsustavad ja veenvad. Lavaliselt valmistab repliigi sündi ette Eeva kasvav sisepinge Lilli paljastusmonoloogi ajal (viimases variandis räägib seda Eevale lähenedes, otse talle näkku). Lahendus tõstab Leo hävitamise totaalsust: ka sina, Brutus! Eeva pole küll oma tõega üksi, aga avalikult ütleb välja tema. Kõrgelt (trepil seistes) ja üle kogu mänguplatsi.

 

Kuna lõpp pole lahendatud näiteks Eeva spontaanse, tagasihoidmatu meeleheitereaktsioonina talumatus piirsituatsioonis, vaid mõjub praegu jaheda läbimõeldusena, on lavastuse muidu täpsetes tegevusliinides mõnevõrra haakumatust. Eeva ettearvamatus peaks vist (sedalaadi näidendis) olema vihjeliseltki ette valmistatud, muidu ei ühendu hästi II vaatuse Eeva Saalepi stseeniga? Või ongi see nii mõeldud, mitte pole vähestest proovidest tingitud seostehaprus?

 

Lilli Ellert on tudengitööks vist raskeim roll. Kõik siia kätketud mänguvõimalused, naiselike taktikate virtuooslikkus eeldavad ju suuremat lava- ja elukogemust. Kumbki osatäitja (Elisabet Tamm, Kadri Lepp) ei jäänud siiski ülesandele alla. Kadri Lepa Lilli (jaanuaris pole teda uuesti näinud) mõjus enesekindlama ja veendunumana. Oli külmaverelisem ja sihiteadlikum. Elisabet Tamm oli kevadistel etendustel efektne, andes samas tunda Lilli võimalikku sisemist ebakindlust bravuurse hoiaku või daamilike allüüride taga. Pikemates monoloogides oli kohati kammitsetust, monotoonsust. Võibolla sellepärast oli nüüd nii III kui IV vaatuses aktiveeritud ta temporütme ja Lilliga seotud misanstseene (mäng põrandavaibaga, mahaviskumised jm). Lilli tasakaalutus kaldus nüüd (9. jaanuaril) ennastkaotava hüsteeriani, tekkis vulgaarsemaid ja ründavamaid jooni.

Mõlemad Lillid, kogu enesekesksuse juures, vist armastavad Saalepit omal kombel. Ja selle lavastuse Saalep vist ei tarvitse kuigivõrd teada (teada tahta?) oma naise/manageri reklaamimanipulatsioonidest, see häiriks teda.

Suhted kolmiku vahel pole üheselt lihtsad, must-valged. Praeguse lavastuse noorukesed Eevad on meeldivalt loomulikul moel haprad ja akvarelsed, aga ei mõju idealiseerituna (nagu ei mõjunud omal ajal ka Linda Rummo naiselik täisverelisus). Me ei tea täpselt arvata, kui tugev (või kui altruistlik?) on nüüdse Eeva toimekas arukus. Igal juhul pole siin “tumeda” ja “päikesenaise” primitiivset otsevastandust.

 

Läbi mitme vaatamiskorra on sisemiselt erksaimaks ja varjundirohkeimaks osutunud II vaatus (muidugi ka tänu autorile!). Eriti trio Eeva Saalep Magnus Kull (Anti Reinthal või Mart Toome). Mart Toome loodud kunstniku joviaalses, kibedust varjavas olekus oli kevadel veel kammitsetust. Viimati nägin teda aga elumees doktor Vaigu rollis, kus teatud hoolikas maneerlikkus asjakohane oli.

Anti Reinthali Magnus Kullist on mulje värskem. Ta ergastab tegevuse üldrütmi juba I vaatuses; II on lisandunud uusi nalja- ja tõsivarjundeid. On suveräänset vabadust nendega mängida, tänuväärse rolli võimalusi ara kasutada (õnneks ülepakkumistest hoidudes).

Õppelavastusele kasulik, lavastajale keeruline rollivahetuse-pasjanss on end õigustanud ka väiksemate rollide esitajail on võimalus mängida vaheldumisi kaht erinevat osa. Evelin Pang on hästi ja värvikalt toime tulnud koguni kolmega; vajadusel kahega neist (Juuli ja noor helikunstnik) ka samal etendusel. Karin Lätsimi innukas noor helikunstnik vaheldub etenduseti ta aruka ja emalikult soojatoonilise Paula Lauritsaga. Hele Kõre ja Maria Soomets mängivad vaheldumisi kas varjuhoidvat-varjujäävat lauljanna Pedakut või satiirilist, tänase allusiooniga antud kirjanduslik/ajakirjanduslikku daami. (Kõrendi meesroll on usutavalt naisrolliks konverteeritud, nagu ka noore helikunstniku oma naisrolle on ju alati vähem).

Argo Aadli on veenev oma vastandlikes kehastustes toimekalt innuka Lauritsana ja seltskonnalõvi Vaiguna. Üks peaosalistest, Kadri Lepp, mängib teises koosseisus varatarka Jutat lausa säriseva intensiivsusega. Ainult Alo Kõrve, kel tuli lülituda Linnateatri teise lavastusse, pol


OKTOOBER
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
20 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
21 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
22 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
23 okt

19:00
Impeerium
» vaata lisa
28 okt

19:00
Maamõõtjad
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
15
okt
IMPEERIUM
13
okt
Loengusari "Ruum" toimub kord kuus lavakoolis
13
okt
Magistrantidele annab meistriklassi Ephia Gburek Prantsusmaalt
13
okt
Uus lavastus: lavakunsti tudengite "Maamõõtjad" Paide Kultuurikeskuses
21
sept
Lavakooli dramaturgide uute tekstide ettelugemine 31. oktoobril Vaba Lava proovisaalis
21
sept
Uus lavastus: Molière'i "Õpetatud naised" Eesti Draamateatris
21
sept
Uus lavastus: Izumi Ashizawa ja magistrantide "Väike jumalanna" Eesti Draamateatris
21
sept
Lavakooli tudeng Ursel Tilk mängib Belgia lavastaja Jan Fabre uuslavastuses "Belgian Rules / Belgium Rules"
13
sept
Bakalaureuselavastus "...ja peaksin sada surma ma..." etendus Eesti Rahva Muuseumis
01
sept
Magistrantide aktsioon "Siis kui väikesed lapsed kõik magavad juba" Teatris NO99
31
august
Pepeljajevi ja lavakunsti tudengite revolutsiooniteemaline visuaalteater NO99s
31
august
Lloyd Newsoni avalik loeng 15. septembril Teatris NO99
29
august
Lavakate "Kogudus" sügisel Von Krahli Teatris
23
august
Ingo Normet andis Eugenio Barbale üle EMTA audoktori tunnistuse
10
august
Prof Anu Lamp, tudengid Ingmar Jõela ja Teele Pärn osalesid rahvusvahelise teatriinstituudi maailmakongressil 17.-22. juulil Hispaanias
UUDISTE ARHIIV