ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50
    20 aastat lavakunstikateedrit
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust »
    Helmi Tohvelman
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes
    Voldemar Panso
    Midagi Põhjas põhjal
    Ajalik-ajatu Tabamata ime
    Vastab Lea Tormis I
    Vastab Lea Tormis II
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








Eesti Päevaleht, 28.03.1996, lk 7.

 

Kus suitsu, seal tuld. Kolmandast lennust

8. märts – Kalju Komissarov 50

12. märts – Raivo Trass 50

28. märts – Jaan Tooming 50

 

1946. aasta märtsis polnud suure sõja lõpust veel aastatki möödas. Keegi ei teadnud, et aasta kolmandast kuust saab kunagi teatrikuu. Rahvusvaheline teatripäev oli veel paika panemata, kui kolm eesti teatrile tähtsat poisslast just märtsis sündisid. Polnud lavakunstikooligi, mille kolmanda lennu vastuvõtukatsetel nad kokku said (1964).

Kolm juubelit korraga – siia leheruumi ei mahuks pelk loominguloetelugi ära. Vaid mõni mälukild ja märksõna.

Esmamulje mälupilt? Toompea kooli vana saali madalal laval seisab pikk peenike Jaan Tooming ja loeb (inglise keeles) Hamleti monoloogi. Selle võtame vastu! ütlevad komisjoni üksmeelsed pilgud veel enne eesti keele ja muu järeleproovimist – nii intensiivne on isiksuse kiirgus. II kursuse eksami “Hamleti”-katkendis panebki Panso ta Hamletiks. Kalju Komissarov oli seekord Polonius. Vastuvõtueksami hetkeetüüdist “Kask tuules” mäletan ta erakordset plastilisust. Tohvi ehk Helmi Tohvelman tegigi Kaljust oma assistendi nii kooli tantsutundides kui hiljem. Just kaasaegsete liikumiste puhul.

Kena, lokkispäine, sportlik Raivo Trass jäi katsetel meelde vapra tinasõdurina Anderseni-ainelises etüüdis. Raivo oli n-ö sündinud näitlejaloomus – erk, elava ja kiire reaktsiooniga, paindlik lavalistes (ja elulistes) kohandumistes. Hiljem ka lavapedagoog ja lavastaja, teatrijuhtki. (Nüüd tahtvat ta taas peamiselt näitleja olla – küllap on see talle olemuslikum.) Toominga ja Komissarovi puhul oli lavastajalik alge kohe ilmsem. Ja Panso oli ka pedagoogina eeskätt lavastaja. Andes seega “re¸iigeenidega” inimestele tugeva impulsi – kuigi nimetatud õppisid kõik näitlejakursusel ja on siiani väga head näitlejad. (See on üldse meie teatri õnn ja häda olnud Mikiverist ja Hermakülast Rohumaani – mida rohkem lavastavad, seda vähem jõuavad ise lavale.)

"Põhjas", 1968

III lendu meenutades läheb süda alati soojaks. Igaüks nii erinev ja omanäoline, ometi kõik kooslusena jõuliselt mõjuvad. Nad olid erksad ja ajatundlikud. Aeg ise – piiripealne, ajutise “sula” lõppu ennustavad sündmused õhus rippumas. Lennu liidrid tajusid seda eriti teravalt.

Tooming ja Komissarov olid Grigori Kromanovi (samuti märtsikuu juubilar) assistendid diplomilavastuse "Põhjas" (1968) ajal. “Põhjas” kui protestipurse, kui ideedispuut oligi lennu vaimne kreedo. Pole juhuslik, et kumbki on muutunud aegadel – Tooming 1983. aastal Ugalas, Komissarov tänavu lõpetava XVII lennu diplomilavastusena, taas ajatundlikult ja õnnestunult just seda näidendit lavastanud.

Toominga halastamatult nähtud Satin ühiskondlikule võltspaatosele sülitamas. Komissarovi leebelt inimlik ja söövitavalt läbinägelik Lukaa. Trassi säravalt muretu Vaska Pepeli petlik elurõõm... Küllap nad tajusid kooli lõpetamisel end peamiselt Kromanovi õpilastena. Panso võimukast isakujust oli juba eneseleidmise nimel (just tulevastel lavastajatel) vaja distantseeruda. Kui palju temalt õpitud on, avastasid nad mõnevõrra hiljem. Panso oli õpetajana ka jäigavõitu. Eriti kiivas just selle suhtes, kes enim ta enda algusega sarnanes. Nii võttis Panso “Kevade” suveräänselt-vallutav Imelik-Tooming oma võlukandle ja läks Tartu. Ird oli parem teatripoliitik.

Komissarovit (nagu Kromanovigi) kiskus esialgu filmi poole – kuigi temast orgaanilisemat teatrinatuuri leidub harva (vaadake teda Ugala “Kadunud sõrmuses” – nii lustakalt ulakaid vigureid võib ainult sellise lavaehtsuse juures teha!). Ta töö diplomilavastuses “Humalakorjajad” sisaldas peale poisiliku siira südamlikkuse ka tulevaste heade muusikali-lavastuste seemet. Aga Komissarovi toonane idealistlik-ühiskonnakriitiline ja räme maailmaparandajalikkus mõjus paljudele võõrastavalt. Õieti avaldus selles omamoodi too põlvkonnale üle-euroopalikult omane “raev ja võimetus (midagi muuta)” – kasutan J. Rähesoo täpset sõnaleidu. (Ainult Kalju vist lootis veel muuta.)

"Suitsu-õhtu", 1969

Teatriuuenduse manifestatsioonina legendaarseks saanud "Suitsu-õhtus” (1969) Komissarov ei osalenud. Evald Hermaküla – Jaan Toominga meeskonda kuulusid seal peale Raivo Trassi hoopis kolm järgmise lennu poissi (Tepandi, Ulfsak, Kilvet). See “Ühte laulu tahaks laulda” oli läbi komponeeritud G. Suitsu luule (ühtlasi tegijate ajastu) juhtmotiive, korduvaid teemasid varieerides–võimendades–arendades. “Dekonstrueeritud” klassika plastilis-akustilises kehastuses lõi uue, mõtestatud terviku.

Paradoksaalselt algas just Kirjanike Maja saalist uudne lavastusdramaturgia ja metafooriteater. Mäletan avastusliku rõõmsa vabaduse tunnet, kui meie kaane alla surutav (see mängiti “Pöörase laulu” abil nn julmuse teatri võtetega näitlikult ette) sisekarje avalikult välja paisati. Kui lihtsa, leidliku lavalise liikumisega loodi kõrgusse-tõusmise kujund (Tooming: “Ju tunnen hõrenevat maist ma rõhku... Hing ülemaise armastuses juurdub”). Või – kitsale poodiumile koondunud rühma loitsiv-korduv: “Kus võid sa olla täitsa oma ise... sääl on me kodu...”. Ja Hermaküla lõpetav-lõppematu “Täna taevas nii imeselge...”.

Kas “60-ndate nostalgia” juured ei peitugi erinevate isiksuste, koolkondadegi ajutise võimsa ühistunde tagaigatsemises?

Olemuslikult endaks jäädes

Iga juubilari oma teed ja teemat paari lausega ei piiritle, kui oskakski. Olemuslikult endaks jäädes on nad üha muutumises ja muudavad kogu teatriprotsessi. Hea, et on võrreldamatud; igaüks endana vajalik. Looduses ja laval võlub liikiderikkus.

Raivo Trassi viimase aja rollid on puhas teatrirõõm. Ma ei osanudki ta nooreea uljas kõikehaaravuses aga näha sellist missiooni- ja vastutustunnet, kui ilmnes “Rakvere romansi” (lavastuse ja kogutegevuse mõttes) päevil. Või truuduses Tammsaare-teemale. On’s leitud “Oma saar”?

Kas märkame, kui mitmes Eesti teatris teevad praegu ilma nii Kalju Komissarovi kui tema õpilaste (XIII, XV, kohe ka XVII lend) lavastused ja rollid? Et ta enam ei epateeri poliitikaga, vaid vaatab inimesesse ühiskonnas. 1978. aasta “Kajakast” läbi “Kolme õe” (1988) tänase “Kajakani”, “Solnessi” ja “Amadeuseni”.

Jaan Toominga praeguste lavastuste vorm on keskendunum ja rangem 70-ndate legendaarse “Põrgupõhja”, “Kauka jumala”, “Poloneesi”, “Tõe ja õiguse” pillava kujundlikkuse ja kosmilise panoraamsuse võrdluses. Aga sisim pühadusetaju, eetiline nõudlikkus ei muutu! Lummavalt on meeles oskus sünteesida ürgrituaalset ainest tänapäevasega, rahvuslik-üldinimliku valutundega. Juba “Laseb käele suud anda” (1969) vapustavast mõjust kuni “Kihnu Jõnni”, “Rahva sõja” aegadeni ja tänaseni, Lord Dunsany’ni. Ja Tartu Lasteteatri intiimsem laad on samast juurest...

Kuidas see Panso ütleski… et kui nooruse õielehed langenud, köidab meid meistri tark silm.

lea tormis




DETSEMBER
ETKNRLP
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
14 dets

19:00
Kunst
» vaata lisa
15 dets

19:00
Impeerium
» vaata lisa
16 dets

19:00
Impeerium
» vaata lisa
19 dets

19:00
Impeerium
» vaata lisa
20 dets

19:00
Õpetatud naised
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
11
dets
IMPEERIUM
11
dets
Vastuvõtt lavakunstikooli on alanud
03
dets
"Õpetatud naised" Eesti Draamateatris
03
dets
Lavakunstikooli magistrantidele annab vokaaltehnika meistriklassi prof Theodoros Terzopoulos Kreekast
03
dets
Loengusarjas "Ruum": 14. jaanuaril Izumi Ashizawa
22
nov
Uus lavastus: Izumi Ashizawa ja magistrantide "Väike jumalanna" Eesti Draamateatris
22
nov
Kolm lavakooli tudengit vaidlevad kunsti üle lavastuses "Kunst" - etendused detsembris ja jaanuaris
19
nov
Panso preemia pälvis Priit Põldma
19
nov
Panso päevad: lavakooli üliõpilased ja vilistlased esinevad Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis
13
nov
Lavakunstikooli 60. juubeli tähistamine
02
nov
Toimus esimene EMTA ja EKA loomeuurimuslike doktorantide ühisseminar
02
nov
Lavakunstikooli magistrantidele andis meistriklassi David Lloyd Suurbritannia trupist Jasmin Vardimon Company
01
nov
Lavakooli teadur Madli Pesti ja doktorant Piret Jaaks osalesid konverentsil "Politics and Community Engagement in Doctoral Theatre Research"
01
nov
Üliõpilaste lavastus "Maamõõtjad" Paide Kultuurikeskuses
30
okt
Lavakate draamamaraton 31. oktoobril Vaba Lava proovisaalis
UUDISTE ARHIIV