ÜLDINFO
  VASTUVõTT
  MäNGUKAVA
  AJALUGU
  LAVASTUSTE ARHIIV
  RAAMATUKOGU
  RAAMATUD
  VäLISSUHTED
  PROF LEA TORMIS
    Lavakool - 50 »
    20 aastat lavakunstikateedrit
    16. lend: vaikne vastukaal?
    Seitsmes lend
    Kolmas lend on lennuvalmis
    Kolmandast lennust
    Helmi Tohvelman
    Õpetaja
    Tohvile mõeldes
    Voldemar Panso
    Midagi Põhjas põhjal
    Ajalik-ajatu Tabamata ime
    Vastab Lea Tormis I
    Vastab Lea Tormis II
  KKK
  KONTAKT
  IN ENGLISH








Lavakool 50

Lea Tormis,
teatriajaloo õppejõud 1961. aastast

(See teks ilmus 24. lennu poolt välja antud Panso peo lehes 30. novembril 2007.)

Andsin lihtsameelselt ennatliku lubaduse ja nüüd olen hakanud peaaegu aferistiks seda täita püüdes. Kirjutada midagi vähegi iseloomulikku kõigist 24 lennust – see oleks magistri- või doktoritöö! Kohustuse öelda igast lennust üks lause tõrjusin küll tagasi kui täiesti avantüristliku. Aga mis see aitab! Lubadust tuleb täita, aega on vähe antud – nüüd leppige sellega, mis mõne lausega ekspromt öelda saab, ja ärge võtke seda ülearu tõsiselt. Nagu mõistate, ei nimeta ma ühegi õpilase nime – kuidas ja keda valida? Püüan mõnikord öelda paar sõna aja kohta ja mingi üldmulje kohta, seegi suvaline ja juhuslikuvõitu. Isiklikumad seosed nõuaks pikemat juttu! Lendude nimekirju vaadake mujalt, nagu ka õppejõudude omi.

I lend, 1957–1961

Voldemar Panso esimene lend.

Olin ise just värskelt kõrgkoolist tulnud, kui nemad alustasid. Neile pole ma teatrilugu lugenud. Mind tõmmati küll väheke kaasa, kui nad lõpetasid – võitlusse uue teatri loomise eest. Aga siis see veel kahjuks ei õnnestunud.

Ühiskondliku “sula” tekitatud vabanemistunne peegeldus nende diplomilavastuste hulgast kõige rohkem ehk “Muhulaste imelikes juhtumistes Tallinna juubelilaulupeol”.

II lend, 1961–1965

(See oli ainus kord, kui kahe lennu vahele jäi neli aastat. Edaspidi toimus vastuvõtt iga kahe aasta tagant.)

Nende diplomilavastused tõid teise muusikali (“West Side’i lugu”) eesti teatris ja esimese tubateatri lavastuse – “Tagasi Metuusala juurde” (I ja II osa). Unistuste oma teatri, Noorsooteatri, said just nemad, aga kõigile see õnne ei toonud. Kursusel oli tüdrukuid rohkem kui poisse – see oli mõtlematus.

See oli mu esimene lend selles koolis. Tohvi kutsel käisin koos nendega ka tantsutunnis – ikka samas legendaarses mustas saalis. 1964 sattusin Hiiu tuberkuloosihaiglasse ja mingi eksami või arvestuse tegin nendega lähedal asuvas Panso koduaias, haiglast “hüppesse” läinuna. “West Side’i” proovides Estonias käisin, küll see oli vahvalt tehtud.

III lend, 1964–1968

Tugev näitlejakursus, kus, nagu selgus, küpsesid ka lavastajad ja teatripedagoogid. Tundus õnneliku kooslusena. “Ime sünd” ja eriti “Põhjas” (G. Kromanovi pidasidki paljud oma peamiseks õpetajaks!) lõid laineid, ennustades teatriuuenduse koidikut.

Nendega tantsisin Tohvi tundides kaasa juba Salme tänava suures saalis. Loengute/eksamite kõrval meenub mõni suvine või talvine loodusretk (ja murtud ninaga kuusk, kui Aegviidu nõlvadel sammu pidada üritasin). Kahju, et edaspidi sellised noore õppejõu ettevõtmised kõrvale jääma hakkasid… ametlikult oli kool mul ju vaid lisakoormus põhitöökoha kõrval.

IV lend, 1966–1970

Ebaühtlasem (ka diplomilavastuste tasemelt), aga huvitavalt eripalgeline lend. Mitte kõik ei jäänud teatrisse püsima. Suunamise viga: suur rühm saadeti Ugalasse, kus enamik neist ei kohanenud – polnud kaasas oma kursuselt lavastajat, eestvedajat. Aga mõned on tänini tippnäitlejate hulgas.

Millegipärast mäletan mõnd nende kursusetööd (“Beckett ehk Jumala au” katkendid, “Kolme õe” finaal, Romeo ja Julia lahkumisstseen, “Lammutamisele määratud” kummalised tüdruk ja poiss) – rohkemgi, kui diplomilavastusi.

V lend, 1968–1972

Poiste tugeva ülekaaluga kursus. Sellest ka väga edukas Panso lavastus “Täna mängime “Seitset venda”” diplomitööna (mis viidi isegi Soome).

Teatriuuendus oli käimas ja kursuse huvid väga mitmekülgsed. Kui õigesti mäletan, sai juba eelmise lennu ajal Ain Kaalep Elvast siia käima meelitatud Piiblist rääkima – kogesin ikka sagedamini, et uuematele põlvkondadele on ikka raskem näiteks keskaja teatrist rääkida, kui nad piiblilugudest midagi ei tea.

Püüdsin, Ivika abil väheseid loengutunde jagades, ka Ott Ojamaad, kes ise romaanikeeltest näidendeid tõlkis, mõnikord vastavaid teemasid lugema kutsuda. (Üks loeng, 2 tundi, maksis 3 rubla – naeruväärne, aga nad tulid, missioonitundest.) Selle lennu ajal tuli abiks veel nooruke Tõnu Kõiv, kes oli spetsialiseerunud maailma uusimate teatrisündmuste kohta info hankimisele (see nõudis tookord rohkem aega kui minul mitme töökoha vahelt võtta oli). Niipalju siis teoreetilisemast poolest.

Hiljem kahjuks alati külalislektoreid anga¸eerida ei õnnestunud.

VI lend, 1970–1974

Üks neist lendudest, mis oli kõige väiksearvulisem ja sattus kõige keerukamasse õpiaega: õppejõudude haigused ja ülehõivatus, Panso infarkt, kursust juhendasid Mikk Mikiver ja Grigori Kromanov. Räägiti “tüdrukute kursusest” – seal olid isepärased ja jõulised naiskarakterid. Varasematest lendudest vist üks väheseid, kus kõik veel tänaseni meie hulgas – kuigi mitte kõik teatris.

Vaid kaks diplomilavastust, aga mõlemad siiani meeles. Mikiveri asjatundlik “Libahunt” Kiek in de Kökis mõjus eriti. Algul oli mitu Tiinat, kellest Tiina saatuse valis vaid üks. Ja Hamleti monoloog Marguse suus. Teiseks – Kromanovi “Suveöö unenägu”.

VII lend, 1972–1976

Panso viimane lend. Esimest korda sai kool ametliku loa ka lavastajate õpetamiseks, osaliseks eriprogrammiks. See vist kajastus kursuse silmapaistvas iseorganiseerumisvõimes ja algatusvõimelisuses; osa õpilasi oli ka teistest vanemad ja kunstikogemusega. Õnnelik kooslus, kellele palju antud ja kellelt hiljem, ülekohtuselt vara, ka paljud teispoolsusesse võeti.

Nende diplomilavastustest oli ainult üks õppejõu tehtud – “Kuus tegelast autorit otsimas”. Aga “Popi ja Huhuu”, aga kaasaegse mõttega, improvisatsiooniline “Kosjasõit”, aga uudselt tõlgendatud “Tabamata ime” – kõik olid sündmused. Lennust sündis aja jooksul omamoodi legend. Isiklikumalt: sellelt lennult (ja mitte ainult lavastajaeelikutelt, vaid kõigilt) hakkasin loengute-eksamite kõrval nõudma kohustuslikke kirjatöid, mida senises koolisüsteemis polnud. Edaspidi nii jäigi, tagasiside ja pilt õppuri mõtteilmast muutus mitmekülgsemaks, eneseväljendusoskus arenes vajadusega mõtteid kirjasõnastada.

VIII lend, 1974–1978

Stagnaaeg hakkas tunda andma. Panso haigus ja surm (1977) lõid täiendava kriisitunde. Vastutuse võttis Panso õpetaja noorem õpilane Moskva GITISest – Kaarin Raid. See polnud kerge, aga ta vedas välja. Kool säilis ja jätkus. Kaks inimest lennust proovisid ka lavastajakutset, hiljem küll hoopis teatrivälistel aladel edusamme tehes.

Väga mitmepalgeline, mitmesuguste võimetega lend. Aga kui nende kuuest diplomilavastusest ka ainult Tammsaare-Raidi “Me otsime Vargamäed” teatrilukku jääks, on nad olulist andnud. Rääkima mitmest väga heast ja tänaseni töötavast näitlejast.

IX lend, 1976–1980

Panso viimases kirjas sõnastatu – “kateeder ise peab kateedri kriisist üle aitama” – sai teoks, kui VII lennu vastsed lõpetanud vastutuse oma õlule võtsid. Lõplikult jäi kursuse juhendajaks Merle Karusoo. Ajastuahistus süvenes, diplomilavastused “Makarenko koloonia”, “Puud olid, puud olid hellad velled”, “Don Juan” pakkusid analüüsivat ja väärtushinnangulist vastukaalu. M. Mikiver pani õla alla lähiajaloohõngulise “Poiste sõidud” lavastusega.

Et siit tuleb põnevate näitlejaisiksuste kõrval ka mõni lavastaja, oli õppetöö ajal (ja nende kirjatöödest, muide!) näha ja hiljem leidis kinnitust. Istusin, kui vähegi võimalik, selle lennu proovidel, mis olid otsinguliselt põnevad.

X lend, 1978–1982

Vastasseis poliitilisele kruvide kinnikeeramisele muutub avalikumaks. Mõned Karusoo tehtud diplomilavastused (“Meie elulood”, “Kui ruumid on täis”) keelatakse ära või suretatakse välja. Normeti ja Petersoni lavastuste (“Draakon”, “Antigone”) sõnum on näiliselt ridadevahelisem, aga selgelt loetav.

Sel lennul vedas, et nende juhendajaks sai Aarne Üksküla, kes oskas kuidagi endastmõistetavalt aidata ja toetada, nii erialaselt kui ka puhtinimlikult, näitlejahakatiste eneseotsinguid. Sama suunda toetas Kalju Orro, lavakõnet ja lavastuslikku tööd ühendades.

XI lend, 1980–1984

Mikk Mikiveri lend, mis oli õpiajal teistest tihedamalt seotud Draamateatriga, ka oma diplomilavastustes. Viimased puudutasid Eesti aja- ja kultuurilugu. Mingid ühiskondlike muutuste esmamärgid virvendasid õhus.

Erinäolise, huvitavate isiksustega, aga tervikuna kuidagi haralikippuvana mõjus see rohkearvuliselt lõpetanud kursus. Nende edaspidised loometeedki on olnud väga erinevad. Aga üliõpilaskoosseisuga (teatri oma koosseisuga vahelduvalt) esitatud legendaarselt ajamärgiline “Pilvede värvid” ei unune. Ja osalemine Tammsaare-Mikiveri lavastuses “Armastus ja surm”.

XII lend, 1982–1986

Kummaline aeg „perestroika“ künnisel. Kooli juhtis „ideoloogiliselt sobiv“, aga sellele õppeasutusele võõras inimene. Õnneks jäi Aarne Üksküla lendu juhendama, lavastaski nendega. Professionaalne tugi oli olemas. Lembit Peterson tema kõrval oli ise veel kahtluste-otsimiste staadiumis.

Sellel väikesearvuliselt lõpetanud kursusel oli omajagu heitlikku vaimu, grupeerumisi jms. Ka õppetöö raskustega kulgenud korraldus ei suutnud seda alati reguleerida – ja nii jäi tunne, et ehk ei saanud mõne andeka inimese eeldused küllalt tuge. Ometi said nad tunde isegi Jüri Järvetilt, lavastusi tegid ka Raid, Normet ja Orro. Diplomilavastustest on mulle eriti meelde jäänud Raidi „Lõõmav pimedus“.

XIII lend, 1984–1988

Kätte jõuab ühiskondliku lootuse hõnguline aeg, on värskust ja taassündivat optimismi. Kui Kalju Komissarovi kõrvalt poleks igavikku lahkunud veel vastuvõtueksamitel osalenud Gri¨a Kromanov, olnuks ehk mõte ka sellele kursusele sundkorras vastu võetud ja õpiajal minimaalseks kahanenud venekeelsel grupil. Kuid valdav enamus kursusest suutis end teatrites kiirelt tõestada ja püsib täies loomejõus tänaseni.

Töö nendega oli huvitav ja rõõmus isegi loengupidajale. Rääkimata õppe- ja diplomilavastustest – tervelt kaks Shakespeare’i: Komissarovi punk-„Hamlet“ ja Nüganeni vaimukas debüüt „Tõrksa taltsutusega“. Siis veel hoogne muusikal ja üks võluvamaid „Kolme õe“ lavastusi, mida tean.

XIV lend, 1986–1990

Omamoodi tagasilöök kiiresti muutuva aja ja uueneva ühiskondliku elu kiuste (või just selle tõttu?). Seni väikseima lõpetanute arvuga lend, kuigi peaaegu kõik end hiljem teatris tugevalt tõestasid. Evald Hermaküla tegi küll põnevat tööd õppelavastuse – Euripidese „Bakhantidega“ –, kuid sisuliselt jäi lend õpiajal päris-oma juhendajata, lihtsalt koolijuhataja Komissarovi üldjuhtimise alla.

Küllap oli nende õpiajas heitlikkust, see-eest aga põnev ja erisugune õppe- ja diplomilavastuste repertuaar, erksa huviga Eesti mineviku ja saatuseaastate vastu, nagu neile aastaile iseloomulik (M. Karusoo diplomilavastused Pirgu mõisas, K. Orro kompositsioon Nikolai Von Glehnist Glehni lossis). Ja diplomilavastused veel Mati Undi, Rein Aguri ja Roman Baskini käe all, mis kujundas avarduvat maailmapilti.

XV lend, 1988–1992

Alustavad lagunevas nõukogude, lõpetavad vast-algavas Eesti ajas.

Komissarovi kasvandikud – see tähendab, et ka oma kursuse lavastajad on olemas ja seetõttu hulk õppe- ja diplomilavastusi. Erinevad, kuid ühtekuuluvad on nad, tükk aega Kentmanni-Sakala nurgapealses vanas puumajas Toompea remondi aegu vastu pidamas. Nad on uuenevale ajale avatud ja mängivad lustlikult oma mitmekülgset repertuaari – nii Shakespeare’i, Pirandellot, Ibsenit kui ka Mati Unti („Kuningas Nero eraelu“) ja muusikali.

XVI lend, 1990–1994

Taasalustava vabariigi lapsed. Selle lennu juurde tuleb ja peatselt jääb ka kooli juhtima Ingo Normet. (Panso pidas end oma õpetaja Maria Knebeli vaimseks pojaks, Normet on Knebeli õpilase Efrose õpilane, seega nagu pojapoeg!)

Sellele lennule tuli juba peale turumajandusse ülemineku esimeste räigevõitu ilmingute aeg. Kadus ametlik riiklik töölesuunamine, hakkas võrsuma enesemüümisoskuste omandamise ja konkurentsimõtlemise sundus. Aga oli vabadus! Erialaõpetajad suutsid hoida loomekeskset atmosfääri, lennust sai omamoodi vastukaal kommertsmõtlemisele. Nad ei jäänud aja hammasrataste vahele ja on praegugi loominguliselt heas kirjas. Mu lemmik-diplomilavastused siit: Normeti „Põud ja vihm...“ ja Pedajase „Kolm õde“.

XVII lend, 1992–1996

Taas Kalju Komissarovi lend, mis tähendab ühtlasi mitme nüüdseks nimeka lavastaja ja ka teatrijuhi sündi. Uus aeg on viinud mõne siit ka muudele aladele, näiteks filmi tegema, enamik senini teatrites. Jõuline, erinevatest isiksusehakatistest rikas kursus. Oma lavastajate olemasolu kursusel (neid võrreldi mõnikord VII lennuga) tõi hulga õppe- ja diplomilavastusi. Noorte tehtud „Noored hinged“, „Preili Julie“, „Woyzeck“ ja „Eesti pastoraal“, ka telelavastused ei jäänud tahaplaanile Komissarovi „Põhjas“, Pedajase „Mauruse kooli“ ja Normeti „Godot’d oodates“ kõrval. Raske on kõige südamelähedasemat välja valida! Kursus peegeldas mingit uut elu- ja ajatunnetust, ehk ka kiusatuste paljusust.

XVIII lend, 1994–1998

Priit Pedajase näitlejate-lend, seetõttu ka diplomilavastusi vähem kui mõnel eelneval või järgneval. Nad mõjusid õpiajal üsna ühtse perena ja see peegeldus (peale meeldejäänud üksikrollide) eriti ansamblimõjulistes Priit Pedajase lavastustes. Need, kõik kolm, olid peale sisukuse veel väga musikaalsed ja dünaamilised, huvitava liikumisjoonisega. „Lugu valgest varesest“ ja „Minu veetlev leedi“ nii-kui-nii, aga „Peiarite õhtunäitus“ puudutas hinges mingeid süvakeeli nii, et meenutamiselgi käib selgroost värin läbi.

Näitleja üle pidavat päriselt otsustada saama alles nii 10-aastase lavastaa¸i järel – see saab neil kohe täis. Kõik on end, eri kollektiivides, tõestanud. Ja „akadeemiline koolitus“ pole seganud osal neist von Krahli püsitrupi tuumikuks osutumast.

XIX lend, 1996–2000

Nagu uus Eesti aeg on stabiliseerumas, nii on ka lavakoolis regulaarseks saamas kindel – vaheldumisi kord näitlejate, siis näitlejate-lavastajate lennu – vastuvõtukord. See on Normeti lend. Lõpetab ka neli lavastajasuundumusega üliõpilast. Oleme juba lähiminevikku välja jõudnud. Reegliks hakkab saama, et mõnigi lõpetanu tuleb töö kõrvalt peagi taas kooli, magistriõppesse.

Diplomilavastuse mõistet vist enam ei kasutata, aga lavastusi tehakse rohkem kui algaegadel. Nii kursusekaaslaste, õppejõudude kui ka teiste lavastajate käe all. Üliõpilased lavastavad ka teatrites – „Küüni täitmine“ ja „Talvemuinasjutt“ on enim meelde jäänud. Aga ka vilistlase Anne Türnpu juhendamisel tehtud, vist kooli esimene folklooripõhine katsetus – „Kalmuneiu“. Normeti „Ihnus“ ja „Mikumärdi“ olid tõlgenduslikult uudsed ja näitlejatöödelt huvitavad.

XX lend, 1998–2002

Elmo Nüganeni esimene lend, näitlejakursus. Nüüdseks oma koha leidnud, ja mitte ainult Linnateatri tiiva all. Viis aastat on möödas ja juba üritab ajakirjandus mõnda neist vägisi meediastaarideks töödelda! Aga intervjuudest paistab, et pealiskaudne eblakus ikka igaühele külge ei hakka, kui loominguline põhi ja inimlik sisu tugevad on. Loodan, et see pole minu soovmõtlemine, kui arvan tajuvat, et professionaliseerudes on nad jäänud ikka avastamisõhinal töötama, loomerõõmsaks ja südamlikuks, nagu kooliski olid.

Nende lavastused on veel üsna värskelt meeles. „Burattino“ paljudel, TV lastesaatedki said siit inspiratsiooni. Aga „Tabamata ime“ ja „Seitse venda“ ja „Hea inimene Sezuanist“, isegi üks Mozarti noorusooper lisaks!

XXI lend, 2000–2004

Ingo Normeti lend näitleja- ja lavastajaõppega. Lavastusi ja mänguvõimalusi (mitte ainult teatris) saab kunagisega võrreldes üha rohkem juba kooliajal. Aeg nõuab? Nõuab ka üha mitmekülgsemaid võimeid ja väsimatut võhma.

Alles olid koolis, ja juba on enamik teatreis endastmõistetavaks saanud (aga räägitakse üleproduktsioonist?). Osa on jõudnud „institutsionaalsetest“ „alternatiivsetesse“ ülegi kolida ja sealgi vajalikeks osutunud. (Mida ongi vaja tõestada – Panso ütles ammugi, et kui lavakunsti „ükskordüks“, aluspõhi on koolist käes, võib sooritada väljalende kõikidesse suundadesse ja teatrilaadidesse.) Mõni on läinud välismaale edasi õppima. Palju teid on lahti, peaasti, et ennast ära ei kaota!

Peale kursuse re¸iiõppurite on neile lavastanud juba kooliajal Normet, Unt, Mäeots, Ojasoo, Tooming, Pepeljajev, Türnpu. Ja repertuaar „Kosjasõidust“ Shaw’ni, T¨ehhovist Mrożekini! Lavastajaüliõpilaste mõned tööd teatrinäitljatega püsisid repertuaaris mitu aastat.

Kas ähvardab aeg, mil jätkuvast kiirendusest ja ülesannete paljususest võib ükskord äkki arengutõke saada? Ei tea. Aga mõnikord võiks sellele mõelda, ja mitte ainult koolis.

XXII lend, 2002–2006

Priit Pedajase näitlejakursus. Koolilavastusi vastavalt vähem, kuid lõpetanute hilisemaid rakendusvõimalusi pole see vähendanud. Vaid aastapäevad on möödas, pole veel harjunud, et nad koolist läinud on. Esinevad ka TV-s, filmis, kõike ei jõuagi jälgida. See on taas üks ilusate ja tarkade (jah, see kombinatsioon on vähemalt siin koolis võimalik!) tüdrukute kursus (mitte et poisid kehvemad oleks). Peaks aga lavastajad rolle siiski rohkem inimeste sisu järgi andma!

Lavastused on kõik meeles, „Lemminkäinen“ ja „Keeleuuenduse lõpmattu kurv“ kohe eriti omapäraste ja sisenduslikena.

XXIII lend, 2004-2006

Ingo Normeti lend. Esmakordselt näitleja- ja lavastajaõppega koos ka dramaturgide koolitus. Tundub, et meie oludes on selline koosõpe, kus kõik tegelikust lavatööst osa saavad, õigustatud. Vaielda võib korralduspõhimõtete, võib-olla ka veel täiendava õppevõimaluse ümber. Aga seminaridel oli õppejõul huvitav dramaturgiaõppuritega arutleda, nende kirjutatut lugeda ja laval vaadata.

Nagu uuematel aegadel kombeks, on juba õpiajal paljud üliõpilased ka väljaspool kooli rakendust leidnud, TV-s ja mujal. Võib-olla pole see hea õpingute päris alguses, ja koolipoolne kontroll peaks säilima. Aga see, mida olen vaadata saanud, on korralikult tehtud olnud ja praktikana kasulik. Koolipoolselt seni publiku ette toodud lavastused on rõõmu teinud ja hea hinnangu saanud.

Kaks viimast, alles õppivat kursust, on niivõrd ligidal, lausa veel omad lapsed ja distants avalikuks hindamiseks veel puudu. Küll jõuab sedagi!

XXIV lend, 2006–2010

Hendrik Toompere esimene lend. Tulevased näitlejad, aga pole võimatu, et ka lavastajaid ilmneb. Hiljutistest näitekirjanduse-vastamistest jäi teooriaõpetajatel lootusrikas mulje. Oma vaatenurk ja iseseisev mõtlemine on täitsa olemas. Ja viimastel aastatel muret tegev uustulnukate aasta-aastalt vähenev lugemus (milleta ka visuaalkultuuri ja interneti domineerimisajal mitmekülgset ja süvenevat isiksust ei kasvata) on huvi olemasolul korvatav. Neil on alles kõik ees! Sealhulgas ühistunde süvenemine.

* * *

Vahepeal on lõpetanud XXV lend (2008–2012), õpivad XXVI ja XXVII lend. See pole veel ajalugu, vaid otsene tänapäev. Kokkuvõtted tulgu hiljem.

* * *

Kooli pikk arengutee, muutumised ja põhiväärtuste allesjäämised, tulevikuperspektiivid ja -lootused – kõik see vääriks pikemat omavahelist arutlust ja siia ei mahu.

Mõnikord olen omaette pead murdnud: mis õieti mõjutab rohkem iga lennu oma ja teistest erinevat nägu. Kas kursusejuhendaja isiksus + teised pedagoogid või pigem koosluse omavaheline sisekeemia, ansambli ja liidrite kujunemine (mida vastuvõtul naljalt ette näha ei saa), või kõik see ja veel x tegurit, sealhulgas õnn, juhus ja mitte viimasena – nende õpiaastate ühiskondlik kliima.

Olen õnnelik inimene, et nii kaua saanud kõige selle juures olla.

 

 




JUUNI
ETKNRLP
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930

JÄRGMISENA NÄHA-KUULDA
09 sept

19:00
Kogudus
» vaata lisa
10 sept

19:00
Kogudus
» vaata lisa
11 sept

19:00
Kogudus
» vaata lisa
12 sept

19:00
Kogudus
» vaata lisa

UUDISLOOD   UUDISTE ARHIIV
18
juuni
Mart Kangro ja lavakooli tudengite "Kogudus"
18
juuni
Teadur Madli Pesti osales konverentsil "Dance and Democracy" 14.-17. juunil Göteborgis
12
juuni
Magistrantide happening "Popi ja Huhuu" 12. juunil koolimajas
05
juuni
Uus teatrimagister: Mihkel Seeder
21
mai
Lavakooli teadur Madli Pesti esines Põhjamaade teatriuurijate konverentsil
16
mai
Magistrandid esitavad: hääleimpro kontsert ja dokumentaalteatri projekt
16
mai
Lavakooli magistrantidele annab meistriklassi Exeteri Ülikooli õppejõud dr Konstantinos Thomaidis
16
mai
Lavakooli segakoor osaleb suvisel noorte laulupeol
13
mai
Lavakool ootab kandideerima doktoriõppesse
10
mai
Visuaalteater NO99s: lavakad esitavad Bloki luulet tantsuvormis
09
mai
Marion Jõepera kaitses doktoritööd postdramaatilisest dramaturgiast
09
mai
Lavakooli vokaalansambli kontsert-arvestus 10. mail kell 12 Rootsi-Mihkli kirikus
04
mai
Lavakooli poisid mängivad Yasmina Reza "Kunsti"
04
mai
Lavakooli tudeng Ursel Tilk mängib Jan Fabre trupi uuslavastuses "Belgian Rules / Belgium Rules"
03
mai
EMTA uueks rektoriks valiti prof Ivari Ilja
UUDISTE ARHIIV