Intervjuu ilmus haridus- ja karjäärimess Intellektika väljaandes veebruaris 2020. 

Sel kevadel avab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakond taas uksed tulevastele näitlejatele. Üle aasta toimuvad vastuvõtukatsed on saanud osaks eesti teatrimütoloogiast. Näitleja eriala 29. lennu üliõpilane Simo Andre Kadastu räägib oma kogemusest ainulaadses koolis.

Sinu teekond näitlejaõppeni on olnud käänuline. Kuidas selleni jõudsid?

Kui lõpetasin keskkooli, proovisin 27. lendu sisse saada, aga ei pääsenud isegi eelvoorust edasi. Astusin sisse ajakirjandusse, võtsin kohe akadeemilise ja käisin sõjaväes ning pärast seda läksin Tartusse. Vahepeal võeti lavakooli vastu 28. lend. Esitasin küll avalduse, aga otsustasin viimasel hetkel, et kui on ajakirjandus, siis olgu ajakirjandus. Kui algas vastuvõtt 29. lendu, tekkis tunne, et pean ikkagi proovima, muidu ei saa pärast rahu. Proovisin ja sain sisse. Võib-olla see oligi see põhjus, miks nii läks. Inimene, kes astus sisse esimest ja kes viimast korda, olid kaks täiesti erinevat inimest.

Rahvani on jõudnud kuuldused tati kehastamisest ja kõiksugustest ootamatustest vastuvõtukatsetel. Kui palju vastasid sisseastumiseksamid sinu ettekujutusele?

Vastasid küll. Mis ette tuleb valmistada, on ju teada ja lahti kirjutatud ning selle ma ette valmistasin. Eelvoorudes ongi nii, et tuleb kamp noori, kes käivad gruppide kaupa komisjoni ees. Valitakse mingisugune arv inimesi välja ja järgneb nädal aega ülesandeid, mis annavad võimaluse end iga kandi pealt avada ja näidata. Välkülesandeid oli ka. Tegid oma asja ära, öeldi, et tee seda nüüd niimoodi, pidid nipsust reageerima. See on väga oluline ja näitab hästi, kuidas inimene kohandub. See on pingeline aeg. Iga päeva lõpuks pannakse nimekiri stendile, kes edasi saavad, kuni on jäänud lõplik punt, kelle seast tehakse valik. Mul on pikk nimi, kolm nime. Kogu aeg oli kolm nime nimekirjas ja kui viimasel päeval tuli lõplik nimekiri, olid seal ainult lühikesed nimed. Nägin kaugelt ja arvasin, et ei saanud sisse, aga nad olid keskmise nime seekord lihtsalt vahelt ära jätnud (naerab).

Kui palju pinget endale ise selles olukorras seadsid?

Esimene kord oli meeletu pinge, täiesti halvav. See tekitabki selliseid asju, mida ei tohi lasta tekkida, tahad näida kellegi teisena. Mõjud võltsina ja see paistab välja, eriti õppejõududele, kes on ju näinud sadu neid inimesi. Teisel korral ma ju teadsin, mida oodata, aga ikkagi, istun ja mõtlen, miks pean seda endale tegema. Ometi läksin ette ning hakkas parem, ma ei seadnudki endale pingeid ja tänu sellele olin vabam ja loomulikum. Närv on paratamatu, aga kõik inimesed koolis ja komisjonis on väga toetavad. Meelega ei piinata, et sind kuidagi piirisituatsiooni viia. Inimesed on heatahtlikud ja elavad sulle väga kaasa.

Millist nõu annad noorele, kes unistab näitlejakarjäärist?

Kui tahad õppima minna ja teater sind huvitab ja paelub, tuleb see, mida eelkatsetel kästakse, ära õppida ja minna! Karta ei ole midagi. Milline on su taust, millega oled tegelenud või kas oled piisavalt hea, see pole mingi küsimus. Suur soovitus on jääda iseendaks. Ära ürita silma paista, ära võta poosi. Sellist poosi niikuinii ei tekita, et vaadatakse, vau, selle võtame! Sa ei suuda seda teha. Ole lihtsalt loomulik, rõõmus ja viisakas. Inimesed hindavad seda väga. Kui oled jäänud iseendaks, oled kõik teinud ja ei ole ka midagi kahetseda.

See on tegelikult alles kõige algus. Mis koolis hakkab saama?

Tohutult põhjalik ja tihe töö. Pead palju panustama ja endast andma. Seda ei saa poolikult teha, pead ikka väga tahtma. Näitlejakssaamine on tegelemine iseendaga. Õpid end analüüsima, tundma nõrkusi ja tugevusi. Tunned, milline piirisituatsioonides oled ja kuidas sellega ka inimesena tegeleda, mitte ainult näitlejana. Teatris ongi kõik inimesed, me kujutame inimesi ega saa üle ega ümber sellest, milline inimeseks olemine on.

See on vist nagu elu intensiivmudel.

Jah. Need hetked, mida laval kujutatakse on pöördelised hetked elust, olulised ja kõrge kraadiga olukorrad. Teatrit ei saagi madala kraadiga teha ja õppida saab ka ainult kõrgelt, muidu pole mõtet ega tule midagi välja. Selle võrra on nii mured kui ka rõõmud väga intensiivsed.

Kirjeldasid, kuidas töö on nõudlik. Millised on tüüpilised ülevad momendid näitlejakssaamise teel?

Igasugused lõpud või uued algused. Kui erialaeksam saab tehtud ja inimesed plaksutavad, kummardad, saad lilled, tänad juhendajat. Sel hetkel pole isegi vahet, kas läks hästi või mitte. Tekib eufooria, sest see on tehtud. Sellele momendile eelneb terve semester sisukat tööd. Mäletan, kui tuli esimene diplomietendus teatris. Teadsid, et see tuleb, kuigi ei teadnud veel materjaligi, kes seda lavastab või mis teatris, aga tundsid, et liigud edasi, astud suure publiku ette. See annab tohutult jõudu ja unustad, miks enne vaevlesid. Aga peamiselt väikesed sammud viivad edasi. Kui saad tagasisidet õppejõult või kursusekaaslane ütleb, et oli hea etüüd, see tähendab tohutult palju.

Mis on näitlejaõppe juures see, mida mujalt ei leia?

Erialasid, kus põlemine on kõrge, on ju teisigi. Selle eriala puhul on võimalus, et sind kogu aeg suunatakse enda sisse vaatama. Oled ise see tööriist, pill, mis peab hääles olema. Mõnel erialal, kus põlemine on sama, on sissevaatamist vähem.
Koolis on õppejõude rohkem kui õpilasi, igaüks teab sind nimepidi alates hetkest, kui katsetel sisse astusid, tunneb sinu eeliseid ja puudusi. See on nii individuaalne, sind utsitatakse, tagasisidestatakse ja räägitakse. Tohutu pluss selle kooli juures on, et saad inimesena tugevamaks. Täiesti harukordne, kui huvitav saab inimene olla!

Aga mida kool on sinult võtnud?

Võtnud pseudohirmud ja lükanud paika prioriteedid. Ma ei muretse enam tühiste asjade pärast. See dramaturgia, mida koolis loeme, kasvatab. Selleks see ongi mõeldud, kasvatab iga inimest, kes loeb ja suudab kaasa mõelda. Kool on võtnud ka palju aega lähedastega. Ja see teeb ikka haiget, aga kui aega on nii vähe, oskad seda hinnata ja igast vabast hetkest maksimumi võtta. Enam taha vinguda tühiste asjade pärast. Paljut olen hakanud hindama rohkem.

Aitäh, Simo! Kokkuvõttev lõppsõna?

(Paus) Ma väga armastan teatrit. Sellega saab vist palju asju ära seletada. See on väga oluline. Armastus. 


2020. aastal toimub vastuvõtt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti eriala bakalaureuseõppesse näitleja õppesuunal. Avaldusi sisseastumiseks saab esitada sisseastumise infosüsteemi veebilehel www.sais.ee 25. veebruarist kuni 15. aprillini 2020.

Rohkem infot: lavakas.ee/uudised/vastuvott-2020/