Kultuur ja Elu nr 6/1976, lk 9-11
Seitsmes lend
Lõpetab seitsmes lend. Esimene, kus kutse korras üritati
ette valmistada ka re¸iierialaga inimesi. On selle kooli kasvandikest varemgi
praktilises teatritöös lavastajaid saanud, kes tänases teatris õige tugevasti
ilma teevad. Huvi iseseisvalt kätt proovida on alati soositud; nüüd aga püüti
re¸iisuunitlusele süstemaatilisem alus panna. Lõplikke tulemusi saab alles
tulevik näidata. Hea lavastaja on ikka pigem üliharv loodusnähtus kui elukutse.
Kui praegustest lõpetajatest mõnigi end ka tegelikus teatris vastavas
kvaliteedis tõestada suudab, oli katse õigustatud. Edaspidine enesetäiendamine
suuremates teatrikeskustes jääb ühe võimaluse ja kohustusena samuti päevakorda.
See V. Panso juhendatud omapärane ühendkursus (ka
lavastajakandidaatidele oli täieliku näitlejaõppuse läbitegemine
endastmõistetav) osutus üheks loomingujõulisemaks ja teotahtelisemaks. Selline
üldmulje ei välista muidugi tõusu- ja mõõnaperioode, vaimustust ja pettumust,
eneseusu ja maailmamure, ühistunde ja sisekonfliktide vaheldumist, nagu elavas
loomeorganismis ikka.
Kursuse ühisjõulise entusiasmi parimad avaldused (kas
või Toompea õpperuumide omaalgatuslik, omal jõul ja hästi tehtud remont)
kutsusid õppejõududes mõnikord heldimustki esile. Võib-olla kaldusime noori ja
nende kujunemisprotsessi idealiseerima? Arvan, et asi pole selles. Õppetöö
hallid ja näota päevad – ega needki kusagile jäänud – rõhuvad teadvust ikkagi.
Mida tuleks teistmoodi teha, teavad tegijad tihti pealtvaatajatest paremini. Kuidas sellega toime tulla, nii et
objektiivsed raskused ja subjektiivsed suutmatused kavatsustel kaela ei murraks,
tuleb ikka ja jälle uuesti leida. Tänastel pedagoogidel ja veel enam neil, kes
homme-ülehomme koolipingist õpetaja- või lavastajalaua taha asuvad.
Kriitilise ja enesekriitilise meele kõrval, mis nii
koolitajatel kui kooliskäijatel ikka valvsana püsigu, pole aga vähem tähtis see
positiivne, mis läbitehtust kaasa võtta annab. Tahaks, et tänane lend kindlasti
oskaks endas alles hoida neid hetki,
kus rõõm ühisest suutmisest, iseenda ja raskuste äravõitmisest kõige tugevam
oli. Mitte härdaks mälestuste-meelisklemiseks, vaid hingepidemeks; sisemiseks
tugipunktiks, millele tulevikku ehitada. Teadagi – kunst vajab omanäolisi ja
isepäiseid, aga just nende omaduste väljaarenemisega kipuvad ka ühised
loometeed teinekord hädaohtlikult harali kiskuma. Praeguses teatris löövad
kokkuklappimatuse, möödamõistmise, sõgeda
sallimatuse nähud (lõplikult need selles töös ju välditavad polegi) liiga
tihti üle kriitilise piiri. Seda enam läheb vaja värske hea tahte pärmi ja
õnneliku ühistöö elavat emotsionaalset kogemust.
Õppejõududele jääb sellest kursusest positiivse
kogemusena meelde tavalisest tudengikeskmisest enamjaolt kõrgem vaimne nivoo ja
erksamad huvid. Tavalisest asjalikum organiseeritus ja entusiasm iseseisvates
loomingulistes ettevõtmistes ja ühiskondlikus tegevuses. Vaevalt see kergelt
kätte tuli. Paistab, et esialgseks organiseerivaks tõukeks sai mõne teistest
vanema lavastajakandidaadi suurem teadlikkus ja nõudlikkus. Pole paha, kui
kõrgkooli I kursusel paraku enamasti valdavat “koolilapsementaliteeti” hakkab
kohe seestpoolt lõhkuma teine lähenemisviis. Üliõpilane, kes täpselt teab, miks ta siia kooli tuli, püüab
pakutavast maksimumi võtta ja mujaltki lisa nõutada. Peagi võis tunda kursuse
tuumiku tekkimist, mis loomingulises kollektiivis eriti oluline. Lorusid ja
minnalaskjaid leidub ikka – tähtis on, kes tooni annab.
Lavastaja- ja näitlejaeelikute koosõppimise veel uks
plusspunkt oli iseseisvate tööde arv ja algusest peale õige suur aktiivsus
ning tulemusrikkus. Näiteks kursusevanem M. Karusoo töötas hasartselt ja palju,
ka pedagoogisoont ilmutades ja kursusekaaslastega tulusat proovitööd tehes juba
algusest peale. Võib-olla just seetõttu ei pannud kursusejuhendaja pikaaegne
haigus töörütmi lausa lonkama.
Seaduspäraselt on selle lennu iseseisvaid töid ka
tavalisest rohkem avalikkuse ette jõudnud. Ma ei mõtle praegu üliõpilaste
osavõttu üksikutest lavastustest, ülesastumisi luuleõhtutel, P. Volkonski
temperamentset kaasalöömist sõnalis-muusikalistes kompositsioonides, P. Pedaja
mõtlikke holalaule, A. Laanemetsa filmi-Tootsi vms. Mõtlen kursuse
terviklavastusi teatrisaalis. Teatripraktika vähesust seekord kurta ei saa.
Vaataja ette jõudnud tööde tagalaks on aga need, mis
kaks korda aastas Toompea kitsal õppelaval põhiliselt ainult eksamikomisjonile
ette mängitakse. Seekord seati nõudlikkuselatt algusest peale õige kõrgele:
tavapäraste etüüdide kõrval läks I kursusel ühisanalüüsimisele ja katkendite
kaupa töösse “Hamlet”. Et teatriloomingu põhielementide omandamine seostuks
kohe suurkirjanduse ja oluliste ideedega.
Küllap see mõjutas ka iseseisvate tööde materjalivalikul
kergemast teest hoiduma. Makarenkost ja Andrejevast Lidini, Gru¨ase ja Smuulini;
Hugo Raudsepast Kunderi ja Tammsaareni, S. Zweigist O’Neill’i ja Hemingwayni,
Sophoklesest Shakespeare’i, Lope de Vega ja Molière’ini ulatus
lavastajaeelikute repertuaar. Koostöö Kunstiinstituudi lavakujunduse üliõpilastega
M.-L. Küla juhendusel. H. Tohvelmanni ja K. Adra suunamisel kehatreeningu
ühendamine plastiliste etüüdide sisukusega; sõnavaldamise harjutustehnika ja
sisusüvenduse liitmine terviklikes esinemiskavades. Ja palju muid õppe- ning
harjutusülesandeid, mis teinekord nii säravaid loominguvälgatusi andsid, et
publiku puudumisest kahju hakkas. Kuni suuremate osa- ja ansambliloomisteni
erialaõpetajate juhendusel Wilde’i “Dorian Gray portree”, Vilde “Pisuhänna”,
Gribojedovi “Häda mõistuse pärast”, Schilleri “Don Carlose”, Shaw’ “Südamemurdmiste maja” materjalil ja
omalaadse lugemisteatri katseni L. Kivisaare “Paradiisi Illu” alusel.
Et grupi esimene, juba III kursusel suure publiku ette
jõudnud iseseisev lavastus oli Merle Karusoo tehtud, on üsna seaduspärane.
Tuglase novelli “Popi ja Huhuu” dramatiseering ületas sisemiselt kaalukuselt ja
teostuse leidlikkuselt õppelava piirid. Üleminek Draamateatri väikesele lavale andis omamoodi õppetunni; elavad
vaatajareageeringud kippusid kohatist tegevuskoomikat loo filosoofilise
tõsiduse arvel liialt esile kiskuma. Kogemuste kogunedes õpiti tähendustervikut
paremini valitsema. U. Kibuspuu Popi ja L. Petersoni
Huhuu võlusid karakteritäpse siseelu ja väljendusrikka plastilise joonise
orgaanilise ühtsusega. Väikese lavastusrühma (kelle hulgas kursuse kindlamaid
ja mitmekülgsemaid tugijõude K. Orro) innukas teotahtelisus kandis väärilist
vilja ka nõudlikel külalisesinemistel Moskvas ja Leningradis.
Kitzbergi “Kosjasõidu” “teine trükk” tekitas elevust. E.
Kerge teatrinärv, lavakogemused ja fantaasia koos P. Volkonski muusikaleidlikkuse ja kursuse improvisatsioonirõõmuga panid end –
esimest korda suurel laval – maksma. Jõudumööda püüti jälgida, et lugu ise
laulu-tantsu-nalja taha ära ei kaoks ja leiti kirevat konglomeraati koondav
võte: Kitzbergi enda pakutud “Vaatleja” tegemisviis. Erinevate elementide
kentsakas kokkusobitamine. Sisemiseks eesmärgiks: lõbusa pila ja eneseiroonia
kaudu puudutada mõningaid tänaseid moehoiakuid ja suhtumisi.
Üliõpilas-“kapustniku” vallatu vaim ja lustlik nöökamiste-vigurite kaskaad, mis
etendust kannab, on muidugi omajagu kaitsetu plaaniliste etenduste tiheda
korduvuse ees. Nii juhtus mõnikord, lavalise erksuse lahtumisel, üleviskamisi
ja lamedusigi. Kuid lõppkokkuvõttes oli sel särtsakal elurõõmsal lavastusel oma
oluline koht teiste, tõsisemate vahel ja ta leidis huvilist vastuvõttu
Moskvaski. Üksikesinejaid esile tõsta oleks siin raske, võib-olla ehk K. Orrot;
tervikut kandis koostegemisvaim, tore ansamblitunne.
Viimase õppeaasta tööintensiivsusest annab aimu fakt, et
juba kahe kuu pärast esietendus järgmine diplomilavastus – Vilde “Tabamata
ime”. Näitlejatööde kvaliteedilt pole see Merle Karusoo lavastus nii ühtlane
kui “Popi ja Huhuu”. Koolitöö paratamatusena tuleb arvestada mõnede osaliste
vanuselisest mittevastavusest johtuvat tinglikkust, nooremakursuslaste
ülesannete ülejõukäivust jms. Ometi on see Vilde nüüdisaegse avamise,
põhirollide teostuse ja oma sõnumi
kirglikkuse poolest väga terviklik ja
praeguses teatripildis tarvilik
lavastus.
Teatud publitsistlik teravdatus ei tulene Vilde
lihtsustamise püüdest, vaid tema väidete igihaljuse üllatavast esiletõusmisest.
Omaaegsete olude tõepärasust taotlemata
on püüeldud psühholoogilise tõesuse poole, mis põhiosalistel suuresti ka
korda läheb. Kui tänased lõpetajad ka
Saalepi-Eeva, Saalepi-Lilli jt. sõna-mõtte-tunde-jõule rajatud
dialoogistseenidega suudavad suurt saali haarata ja pingsalt jälgima panna,
on nad oma kunsti põhilisi aluseid tabama hakanud.
Tõlgenduslikult ei vaidle Karusoo lavastus seniste
käsitlustega, kuid tõstab dialektiliselt ja kohati avastuslikult Vilde
näidendis esile uusi tahke. Kunstniku ja ühiskonna vahekordi jälgides rõhutab
lavastaja vildelikus vahedas seltskonnakriitikas neid nähtusi ja kunstisse
suhtumisi, mis tänini transformeerunult käibel: snobismi ja utilitarismi,
pealiskaudsust ja eneseupitamist, välismaise-hardust ja omamaise alahindamist.
Eriti drastiliselt ilmneb see viimase vaatuse lahenduses, kus Saalepi auks
kokkutulnud seltskond tegelikult ainult iseenese hinnangute ja arvamiste
kuulutamise-imetlemisega tegeleb.
Lavastus süüdistab: keskkonnal, kus kunsti ei vajata
sisuliselt, vaid ainult moenõudeliseks toretsemiseks, pole õigust kunstniku üle
kohut mõista. Nii ühendatakse Vilde teose rahvuslik-seltskonnakriitiline plaan
kunstniku draamaga, mis siin pigem tragöödia poole kaldub. Tänaseks aegunud
kunstniku rahalise viletsuse ja füüsilise nälja teema suundub lavastuses
moraalse nälja, mõttekaasluse-vaeguse ja kohaliku vaimse toitekeskkonna
hõreduse, ükskõiksuse hoiatavale märgistamisele.
Kaks vastandlikku kunstipoliitika-kontseptsiooni, mis
Vildel Lilli ja Eeva kaudu avanevad, pääsevad ka lavastuses kõlama. Kuid
erinevalt varasematest tõlgendustest pannakse siin päikesenaise
olümposerahulik ilmeksimatus kahtluse alla ja nähakse ka selle humaanselt aruka
tasa-targu-äraootamispoliitika nõrku külgi.
Omakasupüüdlikult tagantpiitsutav usk ja oma kitsaid
piire lõhkuvat meeletut, võib-olla eksitavat sööstu tauniv alalhoidlikkus –
mõlemad hoiakud osutuvad lõppkokkuvõttes Saalepile võrdselt hukatuslikuks.
Lavastus tõstab küsimuse kunstniku õigusest ja kohustusest uskudu oma missiooni
ja andesse. Sest kuidas muidu rahvusliku õhukese kultuurikihi ja keskpärase kitsuse nõiaringist lõpuks välja murtakse? Lavastus annab veel
vihje: otsustused halva või hea, rohkem või vähem andeka üle kunstis käivad
ikka ühe kindlakskujunenud väärtusteskaala järgi. Aga on veel võimalus, et
igiuuenev kunst tõuseb järgmisele tasandile, kus traditsioonilised mõõdud
lakkavad funktsioneerimast…
Selles võib-olla vaieldavas, kuid läbituntud ja
veenmisvõimelises lahenduses langeb eriti suur vastutus U. Kibuspuu Saalepile.
Noore näitleja närvipingeline ja keskendatult kiirgav kehastus paneb uskuma
Saalepi kunstnikunatuuri potentsiaalsesse võimekusse. (Etendused pole sõlmpunktides
päris stabiilsed. Mõnikord muutub Saalepi vaimse ja füüsilise kurnatuse teema
algusest peale liiga valdavaks. Nii nagu näitlejate sisemise laengu
nõrgenemisel mõned kujundlikult sümboolsed liikumised-misanstseenid tahtlikult
teatraalseks jäävad, täispingelistel etendustel aga endastmõistetavalt sisemisest
tegevusest välja kasvavad.)
U. Kibuspuu Saalep, A. Paluveri Lilli Ellert, K. Tooli
Eeva Marland, L. Petersoni Magnus Kull on üliõpilastööde kohta
tähelepanuväärsel tasemel; vajalikult täpseid värve lisavad J. Krjukov, S.
Luik, E. Spriit seltskonnalõvidena. “Eimillestki” tehtud lavapilt (K. Talisoo
ERKI-st), eriti leidlik ja mitmeplaaniline õhupallisümboolika aitab lavastuse
olulisi mõttesuunitlust kujundlikult rõhutada.
Kursuse suutmisi näitab mitmeti uues valguses V. Panso
lavastatud “Kuus tegelast autorit otsimas”. Üllatuslik Pirandello-avastamine ka
meie publikule: tõelisuse ja illusiooni, elu ja teatri dialektika parimaid
kujutamisnäiteid. “Teatritrupi” tegelaste aktsenteeritum väljatöötlus oleks
üldmuljet veelgi tugevdanud. Autori antud balansseerimine groteski ja traagika
nugateraval piiril ei saanud noortel näitlejatel täit kummalisusega vapustavat
võimsust veel küll saavutada, kuid kogumõju oli ikkagi tugev. Peategelastest
jääb eriti meelde K. Kerge tõhusa edasiminekuga
draamanäitleja väljendusvahendite valdamises, ka S. Luik ja K. Tool, kes
võõrastütrena jätkab “Tabamata imes” alustatud “isikliku ampluaa” avardamist.
* * *
Liikumine homsesse tegelikku teatrivoolu võib mõndagi siin
põgusalt visandatust kas kinnitada või põhjalikult muuta.
Õnn kaasa, vaprust vajalikus endaksjäämises ja julgust
pidevaks eneseületamiseks!
Lea Tormis